Kummaline saatus

40. peatükk

"Mida sa siin teed?" päris Lilian, tema toon näitamas valvsust.

Märkasin Destinit silmi pööritamas. Ta keeras end ringi ja hakkas lahkuma teises suunas, tema keha muutumas läbipaistvamaks...

"Oota!"

Me kõik pöörasime pea Jose suunas, kes oli just seda hüüdnud. Kui Destin seisma jäi ja tema poole vaatas, astus Jose ebakindlalt edasi.

"Kuigi sa jäid tõesti alles, ei teinud sa meile kättemaksuks midagi," ütles ta vaikselt ja tagasihoidlikult.

Destin asetas käed vaheliti. "Soovid sa siis seda?"

"Ei... Ma jäin mõtlema, et kui sa tegid seda eelmisele perekonnale, kui nad sinu ema võtsid... siis miks mitte meile?"

Mul polnud aimugi, kuhu Jose sellega tüüris.

Destin kortsutas kergelt kulmu ega vastanud kohe. Ta paistis olevat Jose käitumisest enam üllatunud kui mina või Lilian. Kuna Jose paistis aga Destinilt midagi ootavat, ohkas ta. "Ma võin teie peale vihane olla, aga mul on siiski oma arusaamised maailmast."

"Ee..." Jose ei osanud sellele vastata. Tõenäoliselt sai ta Destini vastusest sama vähe aru nagu minagi.

"Kui sa mõtled kelleltki elu võtmist, on sellisel karistusel hoopiski teine tähendus, kui sa tead mis juhtub peale surma," lisas Destin seejärel toonitult.

"Ah nii," kostis Jose vaikselt, vaadates maha.

Destin pööras pilgu ära. Ja ka tema hääl oli nüüd tasandatud. "Aga ma poleks seda kellelegi iialgi teinud, kui see oleks tähendanud täielikku lõplikust."

Oot... Kas see tähendab, et ta just tunnistas oma inimlikumast küljest?

"Kui see oli kõik, oleks mul vaja nüüd midagi ära teha," ütles Destin meile uuesti selja keerates. "Ja otsustada, mida selle igavikuga pihta hakata," lisas ta seejärel mõrult.

"Oota, Destin," hüüdis Jose uuesti, astudes talle järgi. Vaatasin Jose't küsivalt, ent ta ei teinud minust välja. Destin peatus uuesti, jäädes ootama, mis sealt seekord tuleb.

"Kas sa oled võimeline andestama?" küsis Jose.

Destini pilk liikus koheselt temale tagasi. "Mida?" päris ta, küsimusest segaduses. Ka mina ja Lilian olime Jose käitumisest täiesti üllatunud. Tahtsin temalt küsida mida ta teeb, ent Jose hakkas uuesti rääkima.

"Ma mõtlen, suremine ei tähenda ju isiksusele väga suurt muutust, eks? Põhimõtteliselt oled sa siiski see sama, kes sa olid enne surma?"

"No... põhimõtteliselt," vastas Destin ebakindlalt. "Aga ajaga on ikka muutusi."

"Kui ma ütlen, et ma vabandan kogu selle juhtumi pärast, et ma võtaksin mõne sündmuse tagasi, kui ma suudaksin, kas sa vihkaksid mind ikka samamoodi?"

Destin jäi teda vaid tummalt vahtima. Nagu ka meie Lilianiga. See ei olnud Jose tavapärane käitumine. Kas ta üldse ka ise teab, mida ta üritab?

"Kui sa tõesti saaksid midagi tagasi võtta..." vastas ta viimaks aeglaselt, ebakindlalt. "Aga mis sellel enam..."

Mis nüüd järgnes, oli siiani kõige enam tummaks võttev. Jose astus Destini ette ja... kallistas teda? Paistis nagu oleks Destin paigale naelutatud. Ta vaatas alla endast palju lühema Jose poole, oskamata midagi öelda või teha. Avastasin, et minu suu oli üllatusest lahti vajunud.

"Vabandust kõige pärast," lausus Jose. "Ma ei tahtnud sinult sinu kodu röövida."

"Ee, tänan. Ma... arvan et arvestan sellega," vastas Destin kõhklevalt.