Kummaline saatus

4. peatükk

Mida sa just tegid?" küsisin hirmunult. Võibolla ta ainult lollitas.

Jose ei paistnud aru saavat, millest ma räägin. "Midagi ei teinud. Mis sul lahti on?"

Silmitsesin teda teraselt. "Sa... ei mäleta...?"

"Mida ei mäleta? Mis asja sa ajad? Sa lihtsalt ilmud minu ette ja käitud nagu oleksid vaimu näinud." Tema toon oli nagu räägiks pooletoobisega.

Vaimu? Ei, ei... Asi peab olema minus. Kujutan seda ette või midagi. Jose vaatas mind ikka veel, nagu mingit hullu. Sõnagi ütlemata tormasin köögist välja ja trepist üles. Vasakpoolsesse koridori ja viimase ukseni. Sealne tuba seisis hetkel tühjana, kuid selle teises otsas oli uks, mis viis raamatukokku. Läksin sinna.

Mõtlesin algul, mida teha. Panin arvuti tööle. Võibolla muretsen ma liiast. Äkki on see kõik üks kokkusattumus. Käisin toas edasi tagasi, sest meie arvuti on päris aeglane ja peab ootama, kuni lõpuks netti saab minna. Läksin siis ühe vana kapi juurde. Need olid siin kõik juba olemas ja igasugu vanu raamatuid täis. Mõnel kapil olid riiulite all sahtlid. Tirisin ühe lahti ja hakkasin seal sobrama.

Seal oli veel palju vanu raamatuid, mõned katkised. Vanad kontoritarbed, nagu pliiatsid, kustutuskummid, joonlauad ja muud mõõteriistad ning taolised asjad. Oli veel palju muud kraami, mille otstarvet ei oska ma öelda. Lükkasin sahtli kinni ja läksin järgmise kallale. Peamiselt sama pahn. Oli veel ka palju pabereid, milledel oli käsitsi kirjutatud tekst. Vaatasin mõne silmadega kiirelt üle, kuid midagi huvitavat ma ei leidnud. Panin sellegi sahtli kinni.

Arvuti oli nüüd ära laadinud. Läksin selle juurde tagasi ja klikkasin interneti ikoonil. Mõne sekundi pärast leht avanes. Ma ei osanud algul midagi teha. Proovi pärast kirjutasin siis otsingusse meie aadressi. Ja näe imet. Otsingule oli ka vasteid. Kuid ma ei taha uskuda, et see on hea märk.

Esimene link viis kuhugi foorumisse, kus postitused olid päris vanad. Hakkasin lugema. Alguses rääkisid erinevad inimesed oma "kummituste juhtumitest". Edasi minnes jäin peatuma ühe postituse juures. Seal mainitigi meie aadressi. Ja see tekst ei rõõmustanud mind sugugi.

See oli alles esimene kommentaar selle kasutaja poolt. Ta ütles, et tema linnas on üks maja, milles peaks kummitama. Kui mõned inimesed selle kohta küsimusi hakkasid esitama, rääkis ta edasi. Ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkasin ma muretsema.

Ta kirjutas, et kunagi ammu olevat üks pere sealt majast kiirustades lahkunud, ütlemata ühtegi põhjust. Lihtsalt päevapealt, ilma asjugi pakkimata. Veidi aja pärast tuli järgmine perekond, kes elas seal kauem. Kuid ajapikku hakkasid teised inimesed märkama nende juures kummalisi üksikasju. Nad olid närvilised, veetsid palju aega kodust eemal, olid tihti justkui ümbritsevast maailmast välja lõigatud jne. Lõpuks hakkasid käima jutud, et nende majas kummitab. Paljud ei uskunud ja läksid ise kohale, et vastupidist tõestada. Ja enam iialgi ei läinud nad selle koha ligidalegi.

Olin justkui tummaks löödud. Vahtisin ekraani uskumatult. Siis lugesin edasi. Ta kirjutas, et pere oli kutsunud preestri ja paar paranormaalsuse uurijat. Peale seda oli suur küsimärk, et mis nendega juhtus. Võibolla ei midagi, kuid käisid kuulujutud, et nad ei lahkunud sealt iialgi ja keegi ei tea, mis juhtus. Sellest see kamp seal poe kõrval rääkiski? Lugesin edasi. Peale seda oli perel õnnestunud leida uus elukoht ja nad kolisid ära, aga oli veel kuulujutte, et nemadki müstiliselt kadusid, aga see ei pidavat tõsi olema. Ja peale seda olevat maja tühjana seisnud.

Vahepeal mainis ta veel palju väiksemaid sündmusi, et kuidas inimesed on näinud tulesid vilkumas, kummalisi kogusid ringi liikumas, keegi on seisnud aknal või rõdul, korstnast on tulnud suitsu jne. Ning selliseid asju ka siis, kui kedagi majas ei olnud.