Keelatud säde

5.Painaja

Käisin jalutamas hilisõhtul ning hakkasin koju suunduma, olin järve äärde jõudnud, kus eemal märkasin kolme noormeest kes naersid, nad olid ilmselt joogised.

Proovisin ruttu sealt ära kõndida kuna minus oli hirm, oli ikkagi pime juba. "Neiu tule siia" karjus mingi tüüp mulle. Ehmusin ning hakkasin jooksma.

Nad jooksid mulle järele, olin nii hirmul. Lõpuks nad püüdsid mu kinni ja tirisid endaga kaasa, asetades mind pikali liivale. "Appi!!!" karjusin nuttes.

Nad katsid mu suu, et ma ei saaks karjuda, nutsin meeletult. Esimene tüüp kes mind hoidis kinni tegi enda püksiluku lahti. "Usu, sulle meeldib see" lausus ta. Ta sisenes minusse. Mul oli valus, olin süütu, rapsisin ja nutsin kuid asjata.

Mees liigutas end jõuliselt ja kiirelt, kuni oli lõpetanud ning siis juba kummardus järgmine mees mu kohale, tõmmates enda püksid maha ja sisenedes minusse. Ta liigutas end nii kiirelt minu sees, ma ei jaksanud enam vastu puigelda, olin jõuetu ning jäin paigale nuttes..

Ka tema lõpetas ning tuli viimane tüüp, kes mind samutu rüvetas, kuid aeglasemalt, see kestis nagu terve igaviku, nutsin väga hullult. Ka tema lõpetas ning suudles mind ja mehed läksid naerdes minema.

Jäin sinna pikali nuttes.. Mind vägistati kolme mehe poolt, tundsin end räpaselt ja vastikult.

Ärkasin ülesse, olin higiga kaetud ja pisarad voolasid mööda mu põski alla. Proovisin tekiga enda suud katta, et tädi ei kuuleks.

Minu elu kõige jubedam päev, millest ei ole ma suutnud siiani kellegile sõnakestki mainida. Jõudsin tol õhtul alles öösel koju, vanemad olid õnneks tööreisil olnud.

Sellest päevast muutus mu elus kõik, olin alati olnud eeskujulik koolis, korralik kes ei tarbinud alkoholi ega muud sellist. Minust, Sofia Lumbergist sai vastand eelmisele minale.

Tutvusin Andri, Liisi ja Keviniga peagi, kellega koos möödusid päevad pidevalt alkoholi tarbides, see aitas mul hetkeks unustada seda õudust mida need mehed minuga olid teinud.

Kui narkootikume proovisin ja need tekitasid nii hea tunde ja rõõmu minus, oli see võimas tunne. Kartsin isegi sõltuvusse jääda, kuid ei oskanud ennast muud moodi enam päästa, see oli praeguseks minu elu koos pidude ja narkoga.

Olin ennast ka väga palju lõikunud peale seda, enda käsi mida katsin jumestuskreemi alla, kõige lihtsam oli aga jalgu ja särgi alt lõikuda ennast. See oli lollikindel, ning keegi ei näinud neid haavu.

Proovisin rahunema hakata, ning suundusin vannutuppa, et enda nägu külma veega loputada. Kõndisin raskelt hingates tagasi voodisse ning jäin istuma.

Sellest oli saanud mu painaja, mis ilmutas end tihti minu unenägudes.
Muidugi tahtsin enda vanematele märku anda aga neile oli tähtis alati olnud minu õpitulemused, et saaksin kunagi väärikasse kooli sisse ning väärika karjääri mis oli omane meie perekonnale.

Nad ei oleks oskanud mind mõista, seda valu mis minus peidus oli, karjusin pidevalt enda sees appi, kuid keegi ei kuulanud mu häält.

Hommikul kuulsin samme enda toa poole tulemas, ning teesklesin magamamist. Uks avanes. "Sofi kallike ärka korraks" sõnas Luisa tasasel häälel.

"Mh" vastasin talle, ning tõusin istukile, et teda kuulata. "Minul ja Andresel tuli ootamatult üks töö asi, me peaksime täna New Yorki lendama nädalaks, kas ma saan sind usaldada, et sa lollusi ei teeks, me jätame sulle raha juurde, et ilusti süüa saaksid" rääkis Luisa murelikult.

"Jah ma luban,  et ei tee lollusi" vastasin. "Suurepärane" lausus Luisa juba rõõmsamalt. "Millal te minema peate?" küsisin tädilt.

"Tegelikult suhteliselt kohe, oleme valmis juba" vastas tädi mulle. Liikusin tädiga koos alla, et nad ära saata.

"Olgu ole siis tubli" kallistas Luisa mind. "Kui midagi on, siis helista meile" ütles tädi mees. "Jaa ikka" vastasin neile.

Nad läksid ning suundusin kööki, et süüa, mul ei olnud väga isu ning olin ka terve öö üleval olnud seega võtsin ainult topsi jogurtit.

Ohkasin ka kergendusest, et saan end veidi natukene vabamalt tunda see nädal aega nüüd.