Keelatud säde

43.Lootus

Lucase Pov

On hommik ja uurija kutsus mind jaoskonda, muidugi ma lähen sinna koos Karliga, et ta saaks uurijale kõigest rääkida.

Sees on hirm mida uurija võiks öelda, loodan südamest, et Sofit ei olnud selles autos ja mul on lootust ta veel leida.

Ma ei ole need päevad suutnud ei magada ega süüa, nüüd sõidan kiiresti jaoskonda koos Karliga. Parkisin auto ja suundusime sisse. Uurija kutsus meid kohe sisse ja palus meil istet võtta.

"Nii ühtegi inimest selles autos põlengu hetkel ei tuvastatud, kuid arvame, et riided pandi ehmatuseks või hoiatuseks sinna autosse. Tüdruku otsimine jätkub" sõnas uurija.

"Jumal tänatud mul on veel lootust Sofi leida" laususin kergendusega.

"Vabandage mulle meenus eile, et Karlos rääkis kunagi midagi ühest metsamajakest mida ta omab, see pidi olema täiesti eraldatud. Ta ei öelnud mulle auskohta aga arvan, et ta viis Sofia sinna. Ma ei usu, et see väga kaugel on aga samas ei tea" lausus Karl.

"Hästi, vaatame selles linnas olevad metsa majad välja ning käime need läbi, kui siin linnas ei ole siis palume teise linna jaoskondadelt abi" lausus uurija.

"Karlos näitas mulle ükskord ühest majast pilti, kuid mäletan häguselt see võis see sama metsamaja olla."sõnas Karl

"Kas te tunneksite õige maja ära kui näeksite seda?" küsis uurija.

"Ma usun küll" ütles Karl.

"Kui teile sobib siis võtaksin teid kahte kaasa kui lähme maju kontrollima, kuid ainult teie kaks"sõnas uurija.

"Sobib" vastasin uurijale.

"Helistan teile Lucas kui oleme märgistanud asukohad" sõnas uurija.

"Jah, tänan teid! Nägemist" sõnasin vastu.

"Nägemist!" ütles uurija.

Kõndisime Karliga välja siit ning suundusime autosse, sõidame minu ja Sofi korterisse sest kui uurija peaks helistama saame kiiresti liikuda.

Südamelt on langenud suur kivi, et Sofit ei olnud seal autos ning lootus, et leian ta kasvab minus.Kuid siiski tunnen suurt muret kuna tean, et ta peab piinlema selle kaabaka käes.

Natuke aega hiljem
Sofia Pov

Istun siin toas, ma ei ole midagi söönud ja protesteerin kuna see ei ole enam elu, tunnen end nii vastikult, tahan ära siit aga ma ei pääse siit välja.

Istun maas ja hoian tekki enda keha ümber kuna riideid mul ei ole ju enam. Kuulsin taas samme enda poole tulemas ja võpatasin. Ma ei taha, ma lihtsalt ei taha..

Uks avanes ja Karlos astus sisse ning lukustas ukse, ta tuli kummardus minu ette ja haaras mu kätest, et mind seisma tõsta. Lükkas mu voodisse ja hakkasin vastu puiklema.

"Kas sa ei saa aru? Kui sa mulle vastu hakkad saad peksa ja türa hakka sööma" karjus ta mulle.

"Ma ei ole sinu omand värdjas, ennem suren sest see siin ja sinu läheduses ei ole elu" karjusin taas läbi pisarate.

Karlos sai jälle vihaseks minu peale ja lõi mind jälle tugevalt vastu nägu, seekord tundsin, et mu huulest jookseb verd. Ta võttis enda pükstelt rihma ja peksis mind vastu keha.

Nutsin valust häälega ja palusin tal lõpetada kuid ta ei lõpetanud. Lõpuks viskas ta rihma enda kõrvale ja avas enda püksi luku ja tõmbas enda peenise välja.

"Kui ma tahan sind nikkuda siis nikun, ühe korra veel vastu puikled siis peksan su veriseks lits" karjus ta mulle.

Nutsin voodis tema all, ta sisenes minusse ja hakkas end kiiremini liigutama. Haaras enda käega samal ajal minu kõrist ja hoidis seda tugevalt.

Ma ei puigelnud vastu, olen jõuetu ja mul on valus. Ta lõpetas taas minu sisse ja tõmbas endale püksid jalga ning võttis rihma ja suundus toast välja.

Haarasin endale teki peale ja nutsin. Mul on vastik olla, ma ei jaksa enam.

Õhtul
Lucase Pov

Käisime Karliga ja uurijaga täna viies majas, kuid need majad ei meenutanud Karlile seda maja, samuti kontrollis uurija elanikke ja need olid tõesti valed majad.

Kuna väljas läks juba pimedaks siis lõpetasime tänaseks ja homme lähme uuesti otsima. Tahan leida enda Sofi ja võimalikult kiiresti, et ta ei peaks piinlema.

Istun meie korteris ja mälestused jooksevad silmade ees, vaatan pildiraamilt meie pilti ja oh kuisas ma teda igatsen, tahan ta siia juba tuua ja enam ei lähe temast kunagi eemale.