Keelatud säde

21.Keelatud säde

Hommikul

Istume autos ja sõidame, oleme teel minu koju,  kell on kümme läbi ja tahaksin siiski tädiga rääkida. Kuigi tunnen häbi ja kardan sisimas kuna ka tema ja Andres pidid kuulama mu öeldut tookord.

Jõudsime maja ette ning Lucas tuli samuti välja, et mind veel suudelda ja kallistada. Jäin teda enda pilguga saatma ning hingasin sügavalt ja avasin ukse.

Võtsin enda tennised jalast ning suundusin elutuppa kus tädi istus, tegin talle kalli ning istusin tema juurde.

"Miks te tülli läksite omavahel" küsisin.

"Ma kaitsesin sind ja su ema arvas, et see pole õige, ütles, et kasvataksin sind siis ise ja mängiksin sulle ema kui seda oskan" lausus tädi

"Anna andeks" laususin talle kurvalt

"Kallis laps, mille pärast sa vabandad?" küsis tädi.

"Ma ei tahtnud, et teie ka omavahel tülli läheksite" sõnasin talle.

"Ei ole midagi, Sofi ma ei taha sulle halba, kui see asi sinuga juhtus siis miks sa kellegile teisele kasvõi ei rääkinud või mulle?" küsis Luisa ettevaatlikult

"Sest mul oli häbi ja ma kartsin, see oli nii vastik, näen siiani sellest vahepeal painajaid" sõnasin kurvema häälega.

Tädi kallistas mind ja proovis mu tuju tõsta, vestlesime veidi ning ta hakkas tööle liikuma.

Õhtul

Ütlesin Luisale ja Andresele tsau ning hakkasin välja minema Gretega, et jalutada ja peslegi me ei ole nii ammu saanud kahekesti olla ega rääkida.

Ma tegelkult mõtlesin, et rääkida ikkagi Gretele ausalt ära mis minu ja Lucase vahel on. Kuna meiega kaasneb aina rohkem mingit jama, eesotsas see, et keegi salapärane tundmatu kirjutab mulle, vanemad ja nii edasi. Kaks pead on ikkagi kaks pead.

Nägin Gretet juba eemal ja neiu jooksis mind kallistama, kõndisime siia samma lähedale parki ning istusime pingile.

"Oh my god, me pole sada aastat saanud omavahel rääkida" naeris neiu.

"Oo jaa" naersin ka

"Mis sa siis vahepeal teinud oled? Sa oled nii vaikseks jäänud ja ka Lucas on vaikseks jäänud, sellepärast arvasingi, et teie vahel mingi säde süttinud" naeris ta uuesti.

"Tegelikult ma pean sulle küll midagi ausalt rääkima" sõnasin tasaselt talle.

"Nii??Ma olen üks suur kõrv" naeratas Grete.

"Mina ja Lucas oleme küll vist koos, vähemalt sebime küll kindlalt. Lihtsalt kõik on nii imeline temaga aga samas ka keeruline, kuna see salapärane tundmatu, kes mulle peol kirjutas, kirjutab mulle siiani. Kõik tundmatu laused on umbes sellised, et peaksin ettevaatlik olema ja nii edasi, ühesõnaga kõik hoiatused. Ja vanematega läks ka kõik perse kui nad siin olid, nad nägid meid suudlemas ja kammisid ära, tirisid mind tädi juurde ja karjusid, lõpuks läksin Lucase juurde pühapäeva õhtul ja täna tulin tagasi koju" ohkasin talle.

"Ma ütlen kohe ära, et ega mulle ka ei istu see väga, et te koos olete kuna Lucase minevik ja see kõik kuidas ta varem naistega olnud aga sa oled mu parim sõbranna seega austan su otsust ja pealegi ma sain aru, et teil mingi säde omavahel. Mis muutub tundmatusse, siis ma ei mõista kes see olla võiks, ma väga ei usu, et Keity aga ma ei tea" lausus neiu

"Ära teistele räägi veel, ma usaldan sind. Aga see oleks justkui keelatud säde, mõistad? Kõik koguaeg hoiatavad nagu teaksid minust rohkem aga ometi keegi midagi ei räägi. Ma rääkisin Keityga sellest, ta tundus veenev ja siiras ma ei usu samuti, et tema" laususin talle

"Ma ei räägi kellegile. Oeh no ma usun, et kui ta on see niiöelda õige sulle, siis asjad jooksevad paika lõpuks ning kõik laabub aga seni peame silmad lahti hoidma, sest see pilt mida see tundmatu sulle sinust saatis tähendab seda, et ta peab meile vist ikka lähedal olema" lausus neiu

Möödus tund aega ja me olime rääkinud peaaegu kõigest ning arutanud erinevaid versioone ja asju.

Hetkel olen teel tagasi koju, kuna kell on juba üksteist läbi ja olen väsinud. Koju jõudes, olid tädi ja onu juba pikali, seega läksin enda tuppa otse.

Suundusin vannituppa ja pesin enda hambad ära, ning suundusin voodisse. Soovisin ka Lucasele juba head ööd ära ning vajusin unne.