Keelatud säde

59.Matused

Avan enda silmad raske vaevaga ning tõusen enda voodist püsti ja lähen vannituppa enda nägu pesema.

Ongi käes see raske päev, suundun kapi poole ja haaran sealt musta värvi kleidi, mille palusin tädil osta. Pähe panen musta värvi peapaela ning lähen istun enda laua taha.

Käed värisevad ja süda klopib sees kiiresti, ma pean vastu pidama selle päeva. Minu mõtete keskel möödub aeg, kui linnulennul.

"Kullake, me peame minema hakkama" koputas ema ja ütles nukral toonil.

Tõusin tooli pealt püsti ning ohkasin ja avasin ukse. Suundusime trepist alla koos emaga ning istusime autosse.

Pärg ja lilled on ostetud ning nüüd sõidame matustele. Kirikus oli kirikuõpetaja kõne ja muusika ajal lahtine kirst, ka Lucas on siin aga taga pool, Chris tuli mulle toeks ja on meie juures.

Pisarad voolasid kirikus nagu jõgedena ja nüüd oleme teel surnuaeda.

Kohale jõudes Chris toetas mind natukene, Lucas silmitses mind ning läksin ema juurde seisma.

Kui see kõik läbi sai siis hakkasime ära liikuma, tundsin end nii kurnatulr ja raskelt, terve tee koju vaatasin aknast välja ja proovisin mõtteid eemal hoida.

Koju jõudes läksin koheselt enda tuppa, ehkki lubasin Lucasele, et ma mõtlen siia jäämise peale siis hetkel tunnen, et pean siit eemale saama, koguma end ning mõtleme endale ninf Lucasele.

Mu mõtted katkestas uksele koputamine. See oli ema, ta tuli ja istus mu kõrvale.

"Kas sa jääd siia? Või mis sa mõtled?" küsis ema.

"Ma lähen eemale mõneks ajaks, pean mõtlema suhtele ning taastama mõtted" sõnasin emale.

"Ma mõistan sind, hoia meiega ikka kontakti" sõnas ema nukralt.

"Muidugi hoian" kinnitasin emale.

Ema suundus tagasi alla ning mina leidsin teisse linna väga ilusa korteri, pakkisin enda vähesed asjad siit kohvrisse ning läksin alla.

"Tädi, ema ma hakkan minema" karjusin neile, mille peale nad minu juurde tulid mind kallistama.

"Ole tubli kallike" sõnas ema.

"Kohe kui midagi on siis anna märku" lausus tädi Luisa.

"Muidugi, armastan teid" sõnasin neile ning kallistasin veelkord neid.

Liikusin välja ja rentisin auto endale, seejärel algas sõit uude ajutisse korterisse. Sõit kestis umbes poolteist tundi.

Kohale jõudes, võtsin autost enda asjad ning liikusin ülesse. Korter on kahe toaline kuid väga kena ja hubane. Suudan siin äkki enda mõtted paika saada.

Lucase pov.

Olen teel Sofi juurde, tahan näha kas temaga on kõik korras, tahan talle toeks olla. Igatsen teda nii väga enda käte vahele.

Jõudsin Sofi tädi Luisa ukse taha ja hingasin korraks sisse ja välja ning koputasin uksele. Peagi avas ta ukse.

"Lucas, mida sa teed siin?" küsis Luisa, samal ajal tuli ka Sofi ema uksele.

"Ma tahaksin Sofiga rääkida ja talle toeks olla, kas tohin?" küsisin neilt õrna naeratusega.

"Lucas.. Sofia läks ära, ta ei suutnud siia jääda, ma tõesti ei tea kuhu ta läks aga lubas kontakti hoida meiega." sõnas Sofi ema ettevaatlikult.

"Aitäh teile" sõnasin vaevaliselt ja liikusin ära.

Kõndisin hetkeks pargi poole, et saaksin korraks seal istuda ja mõelda kuhu ta võis minna.

Sofia pov.

Istun uues korteris diivani peal ja ostsin poest viina ning joon siin viina kokteile, kindel jook mis niidab ning millega on võimalus vähemalt korraks unustada valu.

Tegin endale uue viina kokteili ja tunnen ennast ka joogisena juba. Laua peal telefon andis märku uuest sõnumist. Sirutasin enda käe ja haarasin telefoni. Muidugi on see Lucas.

Lucas

Sa läksidki..

Mina

Anna andeks, ma ei suutnud seal olla. Anna mulle aega ja ma luban, et tulen tagasi.

Lucas

Kus sa oled? Kas ma tohiksin tulla?

Mina

Kahjuks ei, olen kaugel

Panin enda telefoni käest, ning otsustasin enam mitte vastata. Muidugi ma armastan teda, muidugi ma tahan temaga olla.

Kuid alati on meiega mingine jama, alati leidub keegi kes on meie armastuse vastu, keegi kes proovib meid iga hinna eest lahku ajada.

Terve elu on pahupidi keeratud, kuidas sellega toime tulla? Ma lihtsalt ei tea enam. Äkki ma peaksin täielikult kaduma ning ehk leiab Lucas endale parema kaaslase?