Keelatud säde

24.Tüli

Hommikul

Olen juba mõnda aega üleval olnud ning sõin juba hommikusöögi ära ning tegin kohvi. Tädi kirjutas, et nad jõuavad alles kella kolme aeg koju.

Kell on hetkel kümme, seega viis tundi on veel aega. Vaatasin netflixist mingit sarja ning proovisin eilselt enda mõtted eemal hoida.

Kuulsin uksekella ning suundusin ust avama. Muidugi see on Lucas. Pööritasin silmi, andes märku talle, et olen ikka pahane tema peale. Ta kallistas mind ning läksime suurde tuppa diivanile istuma.

"Anna andeks Sofi" lausus Lucas.

"Sa võid minema hakata" sõnasin

"Mis sul viga on?" küsis Lucas

"Mis mul viga on või? See, et sa absoluutselt ei usalda mind, kõik mu ümber muutkui hoiatavad mind, kuid mille eest Lucas? Miks sa ei räägi mulle mis sul Karliga juhtus ning kas sul on midagi varjata" sõnasin kurjalt

"Sofi ma ei saa rääkida, lihtsalt usalda mind ma ajan kõik korda" lausus ta

"Miks sa ei saa?" küsisin kurjalt

"Lihtsalt" lausus ta.

"Ühesõnaga kui ma vastuseid ei saa siis uks on seal pool ja nägemist! Sa pead aru saama ja mõistma kuidas mina end tunnen, üks probleem ajab teist taga koguaeg. Ma pean asjade üle järele mõtlema ning soovitan ka sul mõelda ja mind usaldama hakata!" sõnasin kurjalt.

"No jah" lausus ta.

Ta tõusis diivanilt püsti ning tuli mulle lähemale ja proovis mind kallistada. Ma ei liigutanud ennast koha pealt ja ta suundus välja.

Kohe kui ta oli ukse sulgenud, istusin maha ja mu pisarad hakkasid voolama. Ma ei taha tõesti mingit tülu meile aga ma tahan usaldust ja ausust.

Ma ei saa aru, mis mäng mu ümber käib. Mis on realne tõde?

Õhtul

Istun siiani enda mõtetega koos, ainult enda toas. Tädi ja onu on tagasi ja kell on kuus õhtul.

Kuulsin enda uksel koputust ja tädi astus sisse naeratades, tõusin istukile ja naeratasin talle võltsilt, et ta ei muretseks.

"Sofi sulle on külaline" sõnas tädi rõõmsalt.

"Grete? Tädi ma ei taha täna kedagi näha" laususin talle

Kuid siis astus mu uksest sisse keegi, suunasin pilgu tema poole ja see on Lucas.

"Ma jätan teid omavahele ja ärge mossitage" naeris tädi ja tõmbas enda järel ukse kinni.

Lucas vaatas mind kurva pilguga, silmad punased ning jalas olid tal halli värvi nike dressid, seljas musta värvi pusa. Ta tuli kõndis minuni ja istus mu voodile.

"Sofi päriselt anna andeks mulle, ma usaldan sind ausalt aga meil Karliga olid enda meeste vahelised asjad, läksime riidu kuna ta oli joogine" sõnas Lucas

"Aga mille eest kõik hoiatavad mind? Milleks? Ma ju peaksin midagi teadma eksju? Aga mida?" laususin talle.

"Tibu ma ei tea ausalt miks, võibolla sellepärast, et inimesed ei usu, et olen muutunud aga ma kinnitan sulle ja vannun südamel, et ma ei tee sulle mitte kunagi haiget ja ma armastan sind siin ilmas kõige rohkem" lausus Lucas

Vaatasin teda, liikusin talle lähemale ja istusin talle sülle, et teda kallistada. Lucas kallistas mind tugevalt vastu.

"Mina armastan ka sind siin ilmas ülekõige" laususin talle.

Hiljem

Saatsin Lucase veidi aega tagasi alla, kuna kell on hiline. Ning mina olen nii väsinud.

Käisin pesin vannitoas enda hambad ära ja panin enda lühikese pidžaama selga ja suundusin voodisse.

Ma lubasin talle, et ei lase enam kellelgi meid tülli ajada ja olen lihtsalt kindel temas. Lucas on muutunud ja ma tean seda.

Sulgesin silmad ja vajusin unne.