Nädal aega on nii kiiresti möödunud kuigi ometi ei ole me väga midagi teinud. Ongi aasta lõpp käes ning juba algab varsti uus aasta, mille saan vastu võtta Lucase ja sõpradega.
Juba praegu sätin end peegli ees, tegin juuste otstesse lokid ning endale meigi, valisin endale punase õla paeltega piduliku kleidi, jalga panen punased kingad.
Lucas on taas enne mind valmis, panin endale kõrvarõngad kõrva ja läksin Lucase juurde koridori, võtsin enda punase parka ja hakkasime Chrisi juurde kõndima.
"Sa oled väga ilus tibu" sõnas Lucas.
"Sina ka" naeratasin talle.
Kõndisime umbes kümme minutit ning jõudsime Chrisi maja ette ja ta lasi meid sisse. Panime enda joped ära ning ehkki on talv on lumi ära sulanud jälle.
Liikusime läbi rahva massi suurde tuppa kus ühel diivanil istusid Raul, Lisete, Chris ja Carmen ning teisel Grete ja Sten. Nende kõrval tugitoolil Keity ja Karl seisis ta kõrval.
Istusime Lucasega teisele tugitoolile mina tema sülle. Raul ja Chris läksid kööki ning tagasi tulles kostitasid meid taas jookidega. Kell on hiline ja ootame uue aasta algust.
Umbes tunnike on möödunud ja põhimõtteliselt tunni aja pärast algab uus aasta, Keity vaatab mind pidevalt ja saadab mulle õelaid pilke, vastan talle samaga.
"Sofia mängime õige tõde või tegu?" lausus Keity
"Kallis sa ei pea" sõnas Lucas.
"Oh ei.." sõnasid Grete ja Chris kooris.
"Lucas sulle ei meeldi see mäng?" küsis Keity
"Vihkan sind Keity" sõnas Lucas
"Meeleldi" naersin talle.
"Tõde või tegu Sofia?" sõnas ta mulle
"Tõde" vastasin
"Kas sa oled süütu? Ah õigus Lucas keppis ju sind" naeris Keity
"Täpselt nii, minu kord. Tõde või tegu?" küsisin temalt
"Tõde" sõnas ta kindlalt
"Kas see on tõsi, et sa enda keha müüd ja lits oled?" küsisin temalt.
Kõik hakkasid naerma korraks.
"Kelleks sa mind kutsusid türa!" käratas Keity
"Ma ei kutsunud sind kellegiks, vaid küsisin kas see on tõsi, et sa enda keha müüd ja lits oled" naersin talle.
"Ja sa pead ausalt vastama sest reeglid on sellised" jätkasin ja naersin.
"Ei see ei ole tõsi" lausus Keity.
"Sofia tõde või tegu?" küsis Keity
"Tõde" naersin talle.
"On see tõsi, et sa oled debiil, et hakkasid taas Lucasega käima kuigi ta nikkus sind mängu pärast?" küsis Keity
"Lähme ära" sosistas Lucas mulle.
"Ei, see ei ole tõsi" vastasin kindlalt
"On küll, sa tobuke ikka usud kõike mida ta sulle kokku räägib" naeris Keity
"Jää väit!" Karjus Lucas Keityle.
"Aga Sofia ma ei mõista sind hukka sest oh mida see suu oskab... ja keel" lausus Keity.
Alkohol mu kehas mõjus ja mind valitses viha, lükkasin ta maha ning haarasin tema juustest ja lükkasin ta vastu seina ning peksin teda.
"Issand jumal" kostus rahva hulgast.
Keity haaras ka mu juustest ja lõin tal nina veriseks. "Libu oled!" karjusin talle.
"Kallis rahune" jooksis Lucas mind endale sülle võtma.
Ta võttis mu enda õlale ja hakkasime üles korrusele minema, et ma rahuneksin. Lucas kõndis minuga trepist ülesse ja naersin.
"Viige see lits ära siit!" karjus Keity
"Head uut aastat sulle ette värdjas!" karjusin talle järele.
Jõudsime ülesse ja läksime kuskile tuppa. Istusin voodile ja Lucas minu kõrvale ning võttis enda telefoni.
"Chris saatis sõnumi, et viskas Keity välja, lähme alla tagasi?" küsis Lucas.
"Võid ees minna, ma tulen järele, teen end korda" naersin
"Olgu" sõnas Lucas ja suudles mind.
Läksin selle toa vannituppa ja proovisin veega enda meiki korrigeerida ja sättisin juuksed ilusti, muidugi olen ma nii täis, et venitasin aega äkki pool tundi umbes.
Otsustasin alla minna Lucase ja teiste juurde. Kõndisin trepist alla ning läksin suurde tuppa, teised on siin aga Lucast pole.
"Kus Lucas on?" küsisin teistelt.
"Ta on 20 minutit juba kadunud, arvasime, et sinu juures, võibolla jookide juures on" sõnas Raul.
"Olgu lähen vaatan" naersin talle.
Kõndisin läbi rahva massi ja suundusin ülesse, et enda telefon tuua sealt toast. Võtsin toast enda telefoni ja hakkasin trepist alla kõndima. Jäin poole trepi peal seisma. Lucas seisab siin mingi neiuga, silitab ta pead.
"Ära sellest kellegile räägi" ütles Lucas rõõmsalt sellele neiule.
"Temaga olidki terve aja?" küsisin ülbelt.
"Ma lähen" ütles neiu Lucasele ja kiirustas minema.
"Kallis, ma võin seletada" sõnas Lucas ja haaras mu kätest.
"Sitapea!!" karjusin ja lükkasin ta eemale.
Võtsin enda parka ja tormasin minema, Lucas jooksis mulle järgi ja ka meie seltskond järgnes meile.
"Hoia eemale!" karjusin ja astusin majast välja.
"Türa!" karjus Lucas.
Ta jooksis lähemale mulle
"Ära mine, kuula mind" ütles Lucas
"Kuidas sa võisid?!Mida te tegite?" karjusin talle
"Ma ei teinud midagi!" karjus Lucas
"Ta ju ütles ei räägi kellegile!" karjusin
"Mitte midagi ei juhtunud, ma ei petaks sind!" karjus ta mulle
"Temaga kadusidki ju terveks õhtuks ära!"karjusin
"Jah, ma tahtsin temalt vabandust paluda" sõnas ta.
"Mille eest?" karjusin
"Ma püüan olla parem inimene, mineviku eest. Mida ms veel tegema peaksin, et sa usuksid, et armastan ainult sind! Sa ei hakka mind iial usaldama jah" karjus ta.
"Usaldama?Peaksin sind usaldama?" karjusin
"jah" sõnas ta.
"Kuhu see mind viis??" karjusin
"Sa ei anna mulle kunagi seda andeks? Hõõrud pidevalt nina alla?" karjus ta.
"Ma ei usalda sind" karjusin talle.
"Kuradile see kõik" karjus ta ja kõndis minema.
"Sina ka!" karjusin talle järgi
Tormasin koju ja tahtsin taas põgeneda, vahetasin riided ja tellisin takso, et hotelli sõita. Hotelli ees maksin arve ja võtsin endale toa.
Lucas hakkas helistama nii et ilmselt on kodus nüüd, vastasin talle.
"Kus sa oled?" küsis ta
"Pole sinu asi, kuradile kõik eks?" sõnasin talle tõredalt.
"Anna andeks, ma tahan, et sa usaldaksid mind aga sa ei andesta mulle kunagi. Minu ja tema vahel ei juhtunud midagi" sõnas ta.
"Head ööd Lucas" sõnasin talle.
"Oota" ütles ta, kuid lõpetasin siiski kõne.
Panin telefoni hääletule ja viskasin selle toas olevale diivanile. Läksin pikali ja uinusin pisarad silmis.
YOU ARE READING
Keelatud säde
RomanceLugu 17 aastasest Sofiast, kes on peale traagilist sündmust enda elus, muutunud, kuid kui olukord hakkab kontrolli alt väljuma, saadavad vanemad tüdruku teisse linna enda tädi juurde elama. Lootes, et Sofia muutub seal ning hakkab end avama taas. Sa...
