Keelatud säde

62.Nagu sisemine rahutus

Ärkasime Lucasega mõnda aega tagasi,ning juba sõime ka hommikusöögi ära. Hetkel sätime end valmis, et minna tädi Luisale ja mu emale külla.

Otsustasime jalutada, talv on läbi saanud ja kevad on alanud, igas aastajas on midagi imelist. Täna on üsna hea ilm ka, võibolla sellepärast, et lubasime täna endale pikemalt magamist ja põõnamist.

Lõpuks jõudsimegi tädi Luisa ukse taha ning juba tulidki tädi ja ema meid tervitama ja embama. Suundusime kõik koos elutuppa kus ootas meid juba soe kohvi ja tükike kooki.

"Mul on nii heameel näha Sofit taas naeratamas, aitäh sulle Lucas!" sõnas ema rõõmsalt.

"No mis te nüüd, ma tooksin Sofi ette ka terve maailma, peaasi, et näen tema armsat naeratust" lausus Lucas.

"Küll on hea, et ema mind siia tädi juurde saata otsustas ja meie leidsime tee kokku" sõnasin naerdes Lucasele.

Itsitasime ja rääkisime minevikust rõõmsalt. Kõigil oli hea tuju. Kell möödus kui linnu lennul ja hakkasime Lucasega liikuma. Samal ajal helistas Lucasele ka Chris, kes meid peole kutsus.

Otsustasime ruttu kodust läbi käiia ja siis liikuda Chrisi juurde, pidu oleks hea vaheldus.

Jõudsime koju ja panin selga villasemast materjalist musta värvi kleidi, millel üks olid pikad varrukad ning õlgadel paelad, jalga panin musta värvi kingad. Ka Lucas vahetas riided ja lõpuks olime valmis liikuma.

Liikusime autosse ning hakkasime Chrisi poole sõitma, sõit ei kestnud kaua kuna ta ei ela kaugel, mõned minutid möödusid ja Lucas parkis auto Chrisi maja ette.

Astusime välja ja suundusime üksteiselt ümbert kinni hoides ukseni, kus juba Chris tervitas meid. Suundusime elutoa poole kus oli meie ülejäänud seltskond Lisete ja Raul ning Carmen.

Neiud jooksid mind kohe kallistama ja mehed surusid üksteise kätt tervitamiseks. Võtsime istet ja nagu kombeks oli juba saanud siis Raul jooksis meile jooke tooma. Viina kokteilid taas.

"Oh ja kas jälle ma siit majast enda jalgadel välja ei jõua?" küsisin naerdes.

"Noshit neiu" naeris Carmen kes juba oli veidi joogine.

"Ära muretse ma tassin igakell sind rõõmuga enda kätel" naeris Lucas.

"Aa kuulge me Rauliga tutvusime ühe laheda tüübiga ma tutvustan teda teile ka" naeris Lisete, kes hakkas rahva hulgast kedagi otsima.

Õigepea tuli see keegi mu ette ja sirutas mu poole käe, et minuga tutvuda "Mina olen Kaido" sõnas see tüüp.

Ulatasin enda käe talle vastu, minu kehast käisid judinad läbi nagu sisemine rahutus mis tahtis minu sees tõusta.

Ignoreerisin seda tunnet ning istusin Lucase kõrvale, hakkasime jooma, meie klaasid täitusid koguaeg uutega, naersime ja jõime nii nagu vanasti, nii nagu homset päeva ei olekski olemas.

Kell liikus aina edasi ja edasi, oleme kõik väga joogised, kuid ikka joome edasi.

"Kallis ma käin üleval vetsus" sõnasin Lucasele naerdes.

"Tahad, et tulen kaasa?" küsis Lucas rõõmsal toonil.

"Ei ole vaja olen kohe tagasi" naersin talle.

Tõusin püsti ja suundusin läbi rahva massi trepini, kõndisin ülesse ning astusin wc-sse. Enne väljumist vaatasin ka enda meigi üle. Astusin välja ning see Kaido suundus minu juurde.

"Vabandust kas sa saaksid mulle appi tulla palun?" küsis Kaido.

"No olgu" sõnasin talle ebakindlalt.

Suundusin tema järel Chrisi külaliste toa poole, astusime sisse.

"Nii ja millega abi vaja?" Küsisin temalt, ta ignoreeris mind ja lukustas ukse, ma neelatasin hirmust ja minus tekkis paanika.

"Mida sa teed?" küsisin temalt.

Ta lähenes mulle ja lükkas mu vastu seina, ning asetas ühe käe mu kõrile.

"Sinu pärast on Raul vangis hetkel, kuid ära muretse ta tuleb tagasi ja siis on tal sulle üllatus plaanis" naeris Kaido.

"Ma aimasin, et oled temaga seotud. Tead mis ma ei karda" sõnasin kindlalt, kuid sisimas oli mu sees siiski hirm.

"Ei karda? Tahad ma näitan kuidas kardad" irvitas ta mulle näkku.

Ta lükkas mu voodisse ja kattis ühe käega mu suu.

"Ka mina nikkusin sind kui mäletad, ning ma võiksin ju seda uuesti teha" naeris ta.

Hammustasin teda käest ning karjusin "Appi" läbi nutu. Kaido lõi mind selle peale. Õigepea kuulsin ukse taga Lucast ja Chrisi. Lucas lõi ukse maha ja tõmbas Kaido maha.

Lucas peksis julmalt teda. "Minu naist sa ei puudu kuradi värdjas. Jäta endale see meelde või ma löön su raisa maha" karjus Lucas talle.

Lucas võttis mu endale sülle ning lausus Chrisile "Te vaadake ka kellega suhtlema hakkate, mina lähen enda naisega nüüd koju". Lucas oli kindel ning kandis mind enda süles trepist alla. Ta ei teinud enam teistest välja.

Lucas andis enda jaki mu ümber ja tellis meile takso. Ta haaras mind oma embusesse ja tegi otsa ette musi. "Kõik saab korda, kodus räägime onju" küsis Lucas ettevaatlikult. Noogutasin talle.

Takso tuli ja sõitsime koju. Lucas võttis mu taas endale sülle ja kandis oma kätel mind koju. Lucas aitas mul jalanõud ära võtta ning suundusime diivanile istuma, suutsin natukene rohkem juba rahuneda.

"Suudad sa rääkida?" küsis Lucasal tasasel toonil ning hoidis mu ümbert kinni.

"Kohe alguses kui ta mulle enda käe sirutas, et end tutvustada läbistasid mu keha judinad, sisemine rahutus tekkis. Ma ei saanud kohe aru miks. Kui vetsus ära käisin siis tuli ja ütles mulle, et kas saan teda aidata. Olin kahtlev ja kahjuks läksin ta järel, ta lukustas ukse ja surus mu vastu seina, ütles, et minu pärast on Karlos vangis ja, et ta tuleb veel tagasi ja siis on tal mulle üllatus varuks. Ütlesin, et ma ei karda. Siis lükkas mu voodisse ja ütles, et kas ma siis ei mäleta, et ka tema nikkus mind seal järve ääres, et võib seda uuesti teha. Ta hoidis kätt mu suu ees, hammustasin teda ja karjusin appi, lootes, et sa kuuled.. õnneks sa kuulsid mind, ta lõi mind ja siis sa juba tulid" sõnasin raskelt.

"Türa küll, homme lähme kirjutama selle värdja vastu avalduse" sõnas Lucas.

"Ma soovin, et see kõik saaks läbi aga tunne on selline, et too päev ja need inimesed jäävad mind terveks eluks saatma" sõnasin Lucasele.

"Kallis kui sa tahad me võime kolida kuskile kaugele ja kellegile ei ütle kuhu läheme" sõnas Lucas

"See ei muuda midagi nad leiaksid igaltpoolt mind kahjuks" sõnasin taas.

"Ma luban, et teen sinust maailma kõige õnnelikuma naise" sõnas Lucas