Keelatud säde

11.Kaklus

Õhtul kell on juba seitse õhtul ja ma olen siiani enda toas olnud hommikust saadik põhimõtteliselt. Hetlel istun suures toas ja pikutan.

Mu tuju on nii ära hommikust saadik, kui Lucase juurest ära tulin. Miks ta peab olema selline, et ühel hetkel käitub nagu oleksin võõras ja on ülbe, teisel hetkel jällegi ta hoolib minust, ütleb mulle tibu ja käitub minuga hellalt.

Mu mõtted katkestas uksekell, tõusin vaevaliselt püsti ning kõndisin ukseni. Avasin ukse ja Grete tegi mulle kalli ning kõndis suurde tuppa, kõndisin tema järel ja istusime.

"Mind ei huvita mida sa ütled aga täna sa tuled peole, mina olen juba valmis seega teen ka sinu korda" itsitas neiu.

"Mkm ei ma ei taha täna peole" sõnasin neiule lootes, et lepib selle vastusega.

"Mhh täna võid ju, pealegi su tädi on juba ülehomme tagasi" vaidles neiu vastu mulle.

"No okei aga ainult täna" vastasin neiule.

Liikusime minu tuppa ja ta valis mulle punase kleidi, mis oli hästi keha vastu ning rõhutas mu keha täielikult, tegi ruttu ka imelise meigi ning hakkasime liikuma.

Ta tellis takso ja sõit kestis viisteist minutit, sõidu ajal vaikisime rohkem ning vaatasin aknast välja mõeldes, et kindlasti on ka Lucas peol.

Kohale jõudes astusime taksost välja ja kõndisime sisse, täna on õnneks ainult mina, Grete, Chris, Raul, Carmen, Karl, Lisete, Sten ning Lucas, ja 2-3 inimest keda ma ei tea, kuid nendest üks on Karlos.

Jõudsime teiste juurde ja kõik tervitasid mind, Lucas tõusis diivanilt püsti ning seisis mu ette. "Tsauki Sofi, näed imeline välja" naeratas Lucas.

Kõik vaatasid üllatunud nägudega. "Tänan" vastasin Lucasele ja istusin Lisete, Grete ja Stenniga ühele diivanile.

"Mis ajast te läbi saate?" küsis Raul üllatunult

"Otsustasime vana sõjakirve maha matta ning normaalselt läbi saada" vastas Lucas

Päriselt? Nüüd teeb komplimendi mulle ja käitub kenasti. Chris jooksis meile jooke tooma, tänaseks joogi menüüks on siis 2 šampanjat, 3 liitrist jägermeistrit, 1 liitrine rumm, 1 liitrine viin ning gin toonik.

Chris vaatas mind ja muigas "Sofil on selline nägu, et tuleb alustada kohe jägermeistrist, siis rummist, ning lõpuks viinaga" naeris Chris

"No ma tänan" naersin talle.

Ta ulatas mu kokteili ning hakkas kõikide nägude järgi midagi kokku leiutama neile. Meeleolu oli rahulik, kuid tundsin enda peal pidevalt Lucase pilku.

Nagu ikka möödub juues ja peol olles aeg nagu jookseks maratoni. Oleme juba 2 tundi joonud ja lõbutsenud. Õhkkond on veidi rohkem häiritud, kuna see Karlos ja mõned veel on rohkem üle joonud ennast.

Tõusin püsti ja astusin Lisete ette "Ma lähen suitsule" naersin talle.

"A okeii, ma tulen ka kohe varsti välja" naeris neiu

"Teeme nii" naeratasin ja suundusin välja. Süütasin suitsu põlema ja nautisin seda, kustutasin suitsu ja otsustasin hakata sisse minema, kuna Lisete unustas ennast ilmselt jooma.

"Oota!" kostus hääl mu selja tagant. Pöörasin end tema poole ja see on Karlos.

"Mis sul vaja on" vastasin talle tõredalt. Ta tuli mulle kiiremini lähemale ja haaras tugevalt mu kätest, surudes mind vastu maja sisse.

"Ma arvan, et me nüüd lõbutseme veidi" naeris ta mulle. Ta hakkas mind näperdama ja mul voolasid pisarad, mulle meenus kõik mida minuga kunagi tehti, see hääl oli nii sarnane ühele tüübile kes samuti vägistas mind.

"Ära tee!!" karjusin nuttes talle, kuigi ta ei võtnud kuulda mind ja sai sellest hoogu juurde.

"Türa!!!Hoia eemale temast" karjus Lucas väga valjult, hääl täid viha. Ta tõmbas Karlose minust eemale ja poisid hakkasid kaklema.

Ka teised olid välja jooksnud ja Lisete, Grete ja Chris jooksid minu juurde, haarates mind nende embusesse.

Vaatasin kuidas kaklus käis, see tundus nii julm. Lucas peksis teda julmalt jättes ta lõpuks maha.

"Said aru?!! Seda neiut sa ei puudu sõrmeotsagagi enam, ei räägi temaga ja hoiad eemale" karjus Lucas Karlosele.

"Tahad endale teda lihtsalt" naeris Karlos maas.

Mille peale Lucas virutas talle uuesti ning kõndis meieni. Ta haaras mu käevarrest ning liikusime sisse. Ta tuli mulle lähemale ja sosistas "Soovid sa koju minna?". Noogutasin talle, et tahan koju minna tõesti.

"Kuulge ma viin Sofi koju nüüd, näeme võibolla hiljem" ütles Lucas teistele, mille peale kõik noogutasid olles siiani jahmunud.

Lucas haaras mu käest ning kõndisime välja. Ta tellis meile takso ning minu maja ees tuli ka korraks taksost välja.

"Soovid sa veel midagi tibu?" küsis Lucas

"mkm" ütlesin talle.

Ta kallistas mind tugevalt ja hakkas tagasi taksosse kõndima, endalegi üllatuseks hoolimata sellest, et olin ikka tema peale veidi vihane, lipsasid mu huultel kiiresti sõnad "Ära mine palun..."