Keelatud säde

41.Rööv

Ärkasime Gretega veidi aega tagasi ja plaanime liikuda kohvikusse teistega kokku saama. Loodan, et täna saan kuidagi Lucasega märkamatult kalligi teha, kuna igatsen tema lähedust.

Kõnnime kohviku poole ja teised peaksid ka juba kohal olema. Astusime kohvikusse ja läksime teistega ühte lauda istuma.

Jälgisime Lucasega üksteist korda mööda ja ainult korraks. Kohvikus ei tundunud olevat kedagi sellist, kes võiks meid jälgida.

Kõndisime Lucasega teenindaja juurde ja tellisime meile kõigile mahlad. Põimisin Lucasega korraks käed, kuid koheselt lasime lahti.

Istusime tagasi lauda ja teenindaja tõi meile mahlad lauda. Meie lauast kõndis mööda üks noormees kes oli teel istuma teisse lauda kuid pillas enda telefoni maha ja ajas Carmeni mahla ümber mida hakkas kohe puhastama.

"Vaataks ette äkki vä?" käratas Chris

"Vabandage" sõnas noormees ja läks istus teisse lauda.

Teenindaja tõi Carmenile uue klaasi koos mahlaga ja võtsin klaasist lonksu ning üsna kohe hakkas mul imelik olla. Mu pea käis ringi.

"Kuulge ma käin vetsus ruttu." lausususin teistele.

Kõndisin aeglaselt vetsuni mis oli saali nurga taga koos teise sissepääsuga. Hakkasin ust avama, kuni tundsin et keegi kattis mu suu ja tõmbas mu välja kohvikust.

Tahtsin karjuda aga keegi ei kuulnud ega näinud, see oli sama noormees kes ajas Carmeni mahla ümber. Ma tundsin end nõrgalt, ta pani mu autosse.

"Kas sa panid midagi mu joogi sisse, lase mul minna värdjas" suutsin vaevaliselt öelda.

"Küll sa oled ikka taibukas tüdruk" naeris ta.

Tundsin end iga hetkega aina nõrgemalt, mu pea käis ringi ta viskas kohviku juurde mu telefoni maha ja tundsin kuidas mu silmad kinni vajuvad.

Lucase Pov

Möödunud on kümme minutit ja Sofi pole ikka vetsust tagasi tulnud, minus hakkas paanika tõusma.

"Kuulge me peame vaatama minema kuhu Sofi jääb nii kauaks" sõnasin neile.

"Tõepoolest peaks minema" sõnas Grete.

Me tõusime kõik püsti ja kõndisime vetsuni kuid seal ei olnud kedagi. Chris ja Carmen läksid välja vaatama ja mina, Grete, Sten ja Raul jäime sisse vaatama ning otsima.

Hirm suurenes, ta ei oleks ju ometi ilma midagi ütlemata ära läinud. Chris ja Carmen tulid tagasi sisse ja nende käes oli Sofi telefon.

"See oli väljas.." lausus Chris ettevaatlikult.

"Putsi!!!" karjusin üle kohviku.

Kõndisime teenindajani ja otsustasime talle olukorda seletada, et äkki ta näitaks meile turvakaamera salvestisi.

"Tere vabandage kas te saaksite meile palun turvakaamera salvestisi näidata, meil on hädasti vaja" küsisin nukralt.

"Ma tõesti ei tohiks" vastas noor teenindaja.

"Mäletate seda tüdrukut kes käis minuga meie lauda mahla tellimas, ta on minu tüdruksõber ja temaga on midagi juhtunud vist, tal hakkas halb ja ta ei oleks lahkunud ilma sõnagi lausumata, ta telefon oli väljas maas. Palun aidake meid, see neiu on tõesti palju pidanud kannatama" sõnasin taas.

"Oeh olgu pealegi, tulge minu järel" sõnas teenindaja.

Kõndisime taha ruumi ning teenindaja keris 15minutit umbes tagasi ning leidsime kuidas keegi Sofi autosse tiris.