Keelatud säde

23.Pilgud

Ta poetas mu otse ette musi ning sosistas, et armastab mind ning läks ära. Sulgesin ukse ning läksin ülesse ennast korda tegema.

Valisin endale beeži värvi kleidi kus äärtes oli ka läikivaid kivikesi, otsisin ka beeži värvi kingad ning tegein endale meigi.

Umbes viie minuti pärast ongi Lucas tagasi, suundusin trepist alla ning võtsin enda käekoti kuhu sisse panin telefoni ning rahakoti.

Läksin välja ja lukustasin ukse, suhteliselt kohe oligi Lucas kohal. Istusin autosse ning ta tervitas mind.

Pidu on taas Chrisi juures ning sõit möödus vaikides, kuna tundsin tema hoiakus ikka veel, et on närviline kuidagi ja miski nagu vaevas teda, kuid mis?

Jõudsime kohale ja Lucas hakkas autot parkima, peol on meie omadest Raul, Carmen, Lisete, Grete, Sten, Chris, Karl ja Sten, kes veel on seda ma ei tea kuna on taas "avatud" pidu.

Suundusime sisse, Lucas hoidis mu ümbert kinni. Jõudsime meie seltskonnani ning kõigi pilgud olid meile suunatud.

Lucas suudles mind ja istusime diivanile, ta hoidis mu käest kinni ja tundsin hämmingus olevaid pilke meie peal. Eriti Chrisi, ta ju alles täna hoiatas mind millegi eest, kuid mille?

"Te olete koos vä?" küsis Lisete üllatunult.

"Oleme" sõnas Lucas närvilisemalt kuid proovis rahulik olla.

Raul vaatas meid ning lausus, "No seda peame küll tähistama, ma toon joogid teile" ning ruttas jooke tooma.

Lõime enda topsid kokku ning asusime jooma. Karl kutsus Lucase välja rääkima ning mina jäin teistega.

Ma suundusin välja, et veidikene õhku saada. Chris kõndis mulle järele.
Kohe kui olime väljas siis ta tuli mulle lähemale.

"Sofi, ma ju ütlesin sulle midagi. Ole ettevaatlik" sõnas ta väikse paanikaga

"Aga miks? Chris miks ma peaksin ettevaatlik olema? Mida sa tead?" Küsisin kurjemalt.

"Ma ei tea midagi lihtsalt tean Lucast väiksest saadik, ma olen näinud palju naisi, murtuid südameid ta ümber kes loodavad temaga kokku minna aga Lucas pole kunagi nõustunud" ütles Chris proovides enda paanikat alla suruda.

"Äkki on ta muutunud? Keegi mulle midagi ei räägi ju, sa tead midagi aga sa ei räägi mulle" sõnasin.

"Mul ei ole midagi öelda lihtsalt ära lase endale haiget teha" lausus ta.

"Aitäh sõber" sõnasin talle silmi pööritates ning tagasi sisse minnes.

Istusin diivanile ning jõin edasi, õigepea tuli ka Lucas tagasi ja ta oli närvilisem.

Nagu ikka on peol aeg lennanud nagu linnu lennul. Ta pani enda käe mu jalale ning tundsin tema närvilist olekut nii hästi, kas nad läksid tülli?.

Lucss tõusis ootamatult ning suundus välja, Chris läks talle järgi ja otsustasin ennast mitte vahele torkida.

Õigepea Chris tõi vihase Lucase tagasi, kuna ta oli hakanud mingi suvaka inimesega tõmblema. Lucas istus minu kõrvale.

"Lucas kas midagi juhtus?" küsisin vailselt temalt.

"See ei ole sinu asi" ütles ta mulle vihaselt vastu.

"Selge, aitäh sulle Lucas!" käratasin talle.

Tõusin püsti ja hakkasin ära kõndima. Karl kõndis mulle järele ja peatas mu.

"Kuhu sa lähed?" küsis ta.

"Mis vahet sellel on?" laususin tõredalt.

"Sa ei saa ju lihtsalt ära minna" sõnas Karl

"Saan ikka, mis teil juhtus?" küsisin ikka tõredal toonil.

"Midagi ei juhtunud, ta ongi selline inimene ju Sofia" lausus ta.

Pöörasin talle selja ning kõndisin majast välja. Suundusin kodu poole.

Jalutus koju möödus mõeldes, mis Lucase ja Karli vahel juhtus, miks Lucas peale temaga vestlemist oli nii närviline?

Miks Chris oli paaniline kui mind uuesti hoiatas? Mis üldse toimub mu elus?

Jõudsin lõpuks koju ja lukustasin ukse, ning suundusin enda tuppa. Vahetasin kiiresti riided ning läksin voodisse. Hommik on ju ikkagi õhtust targem, pealegi tädi tuleb enda mehega juba homme.