Keelatud säde

35.Lucase ema

Sofia Pov

Avasin enda silmad ja mulle meenus eilne, ma allusin talle taas. Pöörasin end ümber ja Lucas ongi siin minu kõrval ja magab veel.

Tõusin istukile voodisse ja jäin teda vaatama, ta tegi silmad lahti ja vaatas mind mureliku pilguga ja tuli istukile.

"Kuidas sa mu leidsid?" küsisin

"Ära saa kurjaks aga pinnisin su tädi ja lõpuks ta andis aadressi, lubasin kui kuulad mu ära ja ikka minuga tegemist ei soovi teha siis jätan su rahule" lausus Lucas.

"Ja kui ma praegu ütlen, et ei soovi sinuga tegemist teha? Kas sa lahkud?" küsisin Lucaselt kindla häälega.

"Mul ei jää ju midagi muud üle, ma armastan sind ja pean sinu soovidega leppima. Ma vabandan su ees veel ja tahan sinuga ära leppida ja olla sinuga" lausus Lucas.

Jäin hetkeks vait, Lucas kes on alati isiksusena tugev olnud on praegu minu ees täiesti jõuetult, mina olen otsustaja tema või meie üle.

"Need asjad ei käi nii lihtsalt, Lucas sa reetsid mu, sa tegid mulle haiget, kas sa üldse oleksid sellest mulle ise rääkinud?" küsisin

"Oleksin sulle rääkinud ma vannun aga ma ei saanud ega leidnud sobivat hetke, igakord juhtus midagi või viimane kord Karlose asi ja ma ei saanud sulle siis rääkida kui sa ei oleks valmis olnud seda kuulma. Ma teen ükskõik mida lihtsalt palun anna mulle uus võimalus" lausus Lucas nukralt.

"Ma vajan aega, ma pean mõtlema. Ja võibolla ma annan uue võimaluse aga ma ei taha enam kiirustada, me peame algusest alustama nagu uus algus." laususin talle

"Ma olen kõigega nõus, palun tule tagasi, ära jää siia" lausus ta.

"Eeh...jamh..ma tulen" sõnasin talle.

Otsisin maast enda riided ja panin end riidesse, seda tegi ka Lucas. Tegin meile kohvi ja pakkisin enda asjad kokku, varsti peame juba lennujaama minema.

Peale lendu õhtul

Maandusime veidi aega tagasi ja Lucas pakkus, et võib mu ära viia. Palusin tal ka tema juurest ennem läbi käiia, et saaksin enda asjad tema juurest.

Sõit Lucase juurde möödus rahulikult, vaatasin terve tee aknast välja, see koht pole üldse muutunud aga samas on ka muutunud. Jõudsime maja ette ning suundusime ülesse.

Suundusin tema magamistuppa ja hakkasin enda asju kotti panema. Lucase uksele koputati ja ta läks avama.

"Tsau, vabanda, et ma ei helistanud ette aga tulin New Yorkist ja mõtlesin kas tohiksin siia kaheks ööks jääda?" kuulsin rõõmsat naisterahva häält.

"Ema, jah võid" oli Lucas hääl ehmunud.

Lucase ema on siin? Ma ei ole teda näinud kuid telefonitsi rääkinud koos Lucasega. Astusin magamistoast välja ja nad vaatasid mind.

"Sofia, Lucas ütles, et sa reisil" tuli Lucase ema Karin mind kallistama.

"Tere jaa" naeratasin.

"Ma läheksin wc-sse" naeris naine ja suundus wc-sse.

Vaatasin Lucasele otsa ja ta tuli mulle lähemale.

"Miks sa ei öelnud, et me lahus oleme?" küsisin

"Sest ta oli nii õnnelik ja ma ei saa talle öelda, et mingi nõmeda mängu pärast rikkusin kõik ära. Ma ei eeldagi, et mängid kaasa aga jah" lausus Lucas vaikselt.

"Hästi" sõnasin

"Mida?" küsis Lucas.

"Mängin kaasa" laususin.

Juba kõndiski Lucase ema tagasi meie juurde ja istusime kõik kolmekesti suurde tuppa.

"Kas sa olid minemas kuskile?"küsis Lucase ema naerdes.

"Tädi juurde peaksin minema täna" naersin

"Kes teab millal me jälle näeksime, ehk ikka jääksid siia?" küsis Lucase ema anuvalt.

"No olgu" naersin talle.