Keelatud säde

22.Järjekordne hoiatus

Paar nädalat hiljem..

On juba juuli kuu keskpaik suhteliselt ning olen olnud paar nädalat ainult kas Lucasega või kodus, Grete on paar korda ööseks käinud mul.

Nende nädalatega ei ole väga midagi juhtunud, see tundmatu ei ole mulle enam kirjutanud seega ma loodan, et olen temast lahti saanud lõpuks.

Tädi ja onu läksid maale eile ning tulevad  homme tagasi, seega olen omapäi kodus jälle.

On lõuna ja otsustasin minna poodi, et saaksin mahla ning ka puuvilju juurde osta. Panin enda tennised jalga ning suundusin välja.

Kõndisin poodi ja mul on väga hea tuju, kuna keegi pole mind ega Lucast enam torkinud. Mulle kõndis vastu Chris, kes on Lucasega lapsepõlve sõber ning parim sõber kuid ka tema ei tea siiani.

"Hei, mis teed?" küsis ta rõõmsalt

"Poodi lähen ja sa ise?" küsisin temalt

"Ma niisama jalutan tegelikult ma tahaks sinuga maha istuda korraks näiteks pargis mis arvad? Ma tahaksin ühest asjast rääkida" sõnas ta kuidagi imelikul toonil

"Eh ikka ja, lähme siis" nõustusin temaga.

Kõndisime parki ning rääkisime seni niisama juttu, jõudes võtsime istet pingile.

"Nii räägi siis, kas midagi hullu?" küsisin temalt.

"Ma ei tea, lihtsalt tunnen muret natukene,  te olete Lucasega koos?" küsis Chris.

"Me oleme kõigest sõbrad, tegime vaherahu ja saame lihtsalt hästi läbi" sõnasin talle kindlal häälel.

"Ma loodan, et nii on lihtsalt sa oled väga tore ja armas tüdruk, mulle väga hea sõbranna ning ma ei sooviks, et sa haiget saad. Sõpru ta hoiab ja kaitseb aga ära teda endale püksi lase." sõnas

"Te kõik hoiatate koguaeg mind aga milleks? Võibolla on ta muutunud? Kas sa tead midagi mida ma peaksin teadma?" küsisin temalt uuesti.

"Ei vahet ei ole, lihtsalt tundsin muret ja andsin soovituse sulle." sõnas Chris murelikul toonil.

Vestlesime natukene ning siis liikusin poodi, ughh pea on jälle mõtteid täis. Midagi toimub ja ma ei tea mis. Chris on ju ometi Lucase parim sõber. Ta peab teadma midagi.

Võtsin poest hoopis apelsinid ning maasikad ja mustikad. Hakkasin koju tagasi liikuma ja istusin kööki, et endale ise apelsinimahla pressida.

Juba järgmine kuu saan 18, tädi Luisa ütled, et võin siia elama saada, kuid sünnipäeval tehakse lahti mu teine pangakonto kuhu on kogunenud ropult raha, terve suguvõsa on sinna panustanud terve elu iga kuiselt.

Kui peaksin tahtma üksinda olla siis saaksin endale korteri osta aga igaljuhul arvan, et jään siia kanti elama kuna ma olen meie seltskonnaga väga ära harjunud ning ka Lucas muidugi.

Jõin enda mahla ning sõin maasikaid ja mustikaid, mu peas keerles ainult mõte, et pean Lucasega rääkima sellest kõigest, ta peab ju ometi midagi varjama, et kõik meid hoiatavad?.

Kirjutasin Lucasele meie vestlusesse kirja sisuga, et "Palun tule minu juurde me peame rääkima ühest asjast". Lucas vastas, et on vähem kui kümne minutiga kohal ning jäin teda ootama.

Õigepea kuulsin uksekella ning läksin ust avama, ta suudles mind ja kallistas.

"Juhtus midagi? Miks nii murelik" küsis Lucas.

"Lähme istume suurde tuppa" sõnasin talle.

Suundusime suurde tuppa ning tõin meile köögist mahla ja istusin samuti tema juurde diivanile.

"Lucas kas ma peaksin midagi teadma? Ole palun aus minuga" sõnasin talle tasasel häälel.

"Sofi, jälle see küsimus, ma juba ütlesin sulle, et kõik on korras" läks Lucas veidi närvi.

"Me oleme nagu koos või midagi sellist aga siiani ei tohi keegi meist realselt teada, milleks see salatsemine?" küsisin kindlalt

"Olgu, lähme täna ka peole ja seal ütleme kõigile" lausus Lucas.

Ma tundsin tema hääles ebakindlust ning segadust, kuid siiski nõustusin. Kuns pidu algab varsti siis Lucas läks koju riideid vahetama ning lubas tulla tunni aja pärast mulle järele, et ka mina saaksin ennast valmis seada.

Saatsin ta ukseni ning kallistasin teda ja suudlesin. Ta hakkad väljuma, kuid takistasin teda korraks.

"Kallis, ma ei mõelnud midagi halvaga lihtsalt ma ei mõista" sõnasin arglikult

"Kõik on korras tibu" ütles Lucas

Ta poetas mu otse ette musi ning sosistas, et armastab mind ning läks ära. Sulgesin ukse ning läksin ülesse ennast korda tegema.