Keelatud säde

33.Ema

Sofia Pov

Nädal aega on möödunud juba siin, kuid ma ei ole midagi erilist teinud ainult joonud. Grete on proovinud mulle veel korduvalt helistada, samuti ka Carmen ja Chris ning muidugi ka Lucas, eiran neid kõiki.

Taas istun elutoas ja joon, kuulsin telefoni helinat ja suunasin enda pilgu telefonile, et näha kes helistajaks on. See on tädi seega vastan.

"Mm jamh" vastasin ķõnele.

"Kullakene sa jälle jood? Lucas käis siin jälle" lausus tädi.

"Joon, et unustada. Mida ta tahab?" küsisin

"Ehk te peaksite ikka omavahel rääkima? Ta tundub üsna siiras ja tõesti tahab sinuga rääkida" lausus tädi.

"See on petlik, ma arvasin ka, et ta on siiras aga sittagi ikka mängur ja litsmees, ma pean minema nüüd, tsau" sõnasin talle.

"Oeh no tsau" lausus tädi.

Panin telefoni käest ja jätkasin joomist, otsisin enda jaki ja sealt taskust võtsin kaks kotikest, ühes värvilised tabletid ja teises pulber.

Vaatasin enda käes olevaid narkootikume mille olin paar päeva tagasi ostnud nõrkus hetkel.

Ma ei suutnud enam vastu panda sellele tundele ja kallasin pulbri lauale ning pangakaardiga moodustasin neist triibud ja hakkasin ninna tõmbama.

Istusin veidi ja jõin puhtalt viskit, mõni hetk hiljem tundsin mõju, igatsesin seda juba.

Kuulsin järjekordselt telefoni helinat ja seekord oletasin, et taas tädi ja vastasin kogemata. See oli Chris.

"Fuck" kiljatasin

"Lõpuks ometi Sofi, palun ära viska kõne kinni" lausus Chris

'Türa sa teadsid ja hoiatasid mind, nahhui sa ei võinud mulle öelda" karjusin.

"Tõesti sul on õigus ma teadsin, kuid teadsin ka seda, et Lucas lõpetas selle kõik kuna tõsiselt armastab sind. Sa oled hea sõbranna ju meile kõigile, me muretseme sinu pärast" lausus Chris.

"Armastab? Ohh ei ta ei armasta, tahtis mängida ja sai" naersin talle.

"Carmen on mu kõrval ma panen korraks kõlarile. Ja kas sa oled joonud? Narksi pannud" sõnas Chris

"Pane pane, muidugi ma joon, muidugi teen narkotsi, nende peale saan vähemalt kindel olla" laususin naerdes.

"Kus sa oled? Grete ütles, et sind ei ole enam siin" küsis Carmen

"Nahhui ma peaksin ütlema? Ma olen kaugel ja ei kavatse sinna tagasi tulla" laususin, kuid mulle tundus, et kuulsin Lucase ohet eemal.

"Lucas on seal jah? Tead Lucas keri põrgu ja ma vihkan sind" karjusin ja panin kõne kinni.

Lülitasin enda telefoni välja ja võtsin suurema lonksu enda viskist. Ühel hetkel tundsin end nõrgalt ja võtsin taas enda telefoni, otsisin ema numbri ja helistasin talle.

"Jaa" sõnas ema.

"Anna andeks ema, teil oli õigus ma olen lihtsalt alla käinud ja teil on alati õigus" sõnasin nuttes.

"Mis sul juhtus Sofia, miks sa nutad? Kui selle poisi pärast siis me isaga oleme sellega leppinud ja austame sind. Ma ei tahtnud sulle peale käiia ja tahtsin, et sul oleks piisavalt aega ja siis saad ise meiega ühendust võtta kui tunned, et õige aeg, anna meile hoopis andeks" lausus ema.

"Emme ma ei jaksa enam" lahistasin nuttu.

"Mis vaevab sind kallis tütar?" küsis ema nukralt.

"Ma uskusin, et Lucas oli muutunud, me olime koos ja olin nii õnnelik aga minu sünnipäeval näidati videot kus ütles, et plaanib minuga mängida ja siis mind jätta" nutsin taas.

"Aga.. aga mis Lucas ütles sulle? Kas te saite omavahel sellest rääkida? Kas ta põhjendas enda käitumist?" küsis ema.

"Ütles, et see ei ole nii, et kuulaksin teda aga ma ei ole temaga sõnagi rääkinud enam, ma ei ole Luisa juures, olen välismaal sest tahtsin eemale. Lucas käib seal ukse taga otsimas mind aga ma ei taha, ta reetis mind" nutsin edasi.

"Kogu ennast seal ja kui sa oled valmis tagasi minema siis tuleme isaga sinu juurde, võibolla peaksid kuulama ta selgitusi ja siis otsustama aga kuula enda südant." lausus ema.

"Jamh, ma praegu lõpetan tahan puhata, räägime hiljem, tsau ema" laususin nukralt.

"Tsau kohe kui midagi on võid helistada" sõnas ema.

Lõpetasime kõne ja läksin enda voodisse, olen nii joogine ja olen nii väsinud eriti mu silmad, mis nutmisest punetavad.