Keelatud säde

53.Arstid

Eile vaatasime õhtuni filme ning lõpuks läksime ka magama. Praegu aga oleme teel Chrisi juurde kuna teised pole meid pikalt näinud ja pidid meid igatsema juba nii väga.

Jõudsime Chrisi maja ette ning Lucas parkis auto, täna on ametlikult üheteistkümnes nädal. Kõndisime käsi käes ukseni ja Chris tuli rõõmsalt ust avama.

Kõndisime suurde tuppa ja kõik tulid kallistama meid.

"Oii see pisi kõhuke nii nunnuu" venitas sõnu rõõmus Lisete

"Ta on ise ka nunnu, varsti on suur kõht ja varsti pisike armas põnn" naeratas Grete.

"Me pole nii ammu teid näinud, et hakkasime juba igatsema" sõnas Carmen naeratus suul.

"Me olemegi põhimõtteliselt ainult kodus olnud või Sofiga arstil käinud" lausus Lucas.

"Meie igatsesime teid ka" naersin teistele.

Pool tundi möödus meil omavahel lobisedes ja naerdes, meie jutu katkestas uksekell.

"Keegi tuleb veel vä?" küsis Lucas

"Me kõik oleme siin ju, ilmselt keegi eksib uksega, ma lähen vaatan" sõnas Carmen naeratades

Carmen läks ust avama ja meie jutustasime edasi, kuulsime, et Carmen nähvas kellegile "Kao ära" aga ei saanud aru kellele, tõusime püsti kuid juba nägime, et Keity kiirustas meieni.

"Keity, mine ära" lausus Karl kurjalt

"Jää väit! Sofia ole valmis üksikema olema, Lucas jätab su nagunii" nähvas ta mulle.

"Kullakene meil on Lucasega kõik hästi" naersin talle õelalt.

"Sa parem jäta meelde, et sinusugune lehm ei saa minu vastu kätt tõsta ja kahetsed seda. Karlos rääkis mulle milline sa oled äsja kui teda külastamas käisin" sõnas Keity.

"Sa ei heiduta mind" sõnasin kindlalt.

"Davai nüüd on sul minek" sõnas Chris Keityle ning haaras tema ümbert.

Keity lükkas mind vihast ja tundsin enda sees valu, Chris põimis Keity käed risti ning tiris ta välja.

"See psühh sai mööda minust" lausus Carmen.

"Kallis?" sõnas Lucas

"Sofi on sul kõik hästi?" küsis Chris kes jõudis tagasi.

Kõigi pilgud olid minul ja ma ei suutnud hetkeks sõnagi lausuda. Panin käe enda kõhule ja tundsin nõrkust ning laskusin diivanile käsi kõhul.

"Kallis, vii mind haiglasse mul on valus, midagi on valesti" sõnasin paaniliselt.

"Lähme" kinnitas Lucas.

Proovisin tõusta aga ei suutnud väga, tundsin nagu tuleks verd.

"Aita mind vetsu, mul tuleb verd vist"sõnasin.

Nägin Lucase näol suurt paanikat ja hirmu, muidugi ma olin ka ise väga hirmul, teiste nägudest sai paanikat välja lugeda.

Lucas võttis mu sülle ning suundusime wc poole, ta tuli minuga kaasa ja mul tuligi verd.

"Fuck, see on halb jah" sõnas Lucas.

"Ma ei tea, kallis rahune" laususin ning Lucas proovis rahulikult olla.

Lucas aitas mul taas kõndida ja Karl pakkus, et võib Lucase autoga meid sõidutada haiglasse.

Suundusime autosse ja Karl istus rooli, meie Lucasega taha. Terve tee hoidsin endal kõhust kinni, kohale jõudes väljus Karl autost ning Lucas võttis mu endale sülle.

Kõndisime ukse poole ning Karl vehkis kätega ees, et meid mööda lastakse, kutsus uksele vastu ka arsti.

"Mis juhtus?" küsis arst.

"Mu neiu on rase, tal on valud ja tuleb verd" sõnas Lucas paaniliselt.

"Tulge minu järel" sõnas arst.

Kõndisime kuskile kabinetti ja Karl jäi ukse taha ootama meid. Lucas asetas mu sinna "toolile" ning arst lahkus ja jättis meid naistearstiga.

"Mitmes nädal teil on ja mis juhtus?" küsis arst minult.

"Üheteistkümnes nädal täna ja mind lükati peale seda olid valud ja hakkas verd tulema" sõnasin.

"Vaatan teid kohe üle ja teen ultraheli" lausus arst.

Ta hakkas mulle ultraheli tegema ning jälgis pidevalt enda ekraani ja otsis nagu midagi.

"Mul on kahju aga tundub, et teie rasedus katkes ning loode väljus kehast verejooksuga, puhastust te ei vaja" sõnas arst.

Lucas võttis mu käest tugevamalt kinni ja mina olin šokis.

Õhtul

Peale arsti Karl sõidutas meid koju ja Lucas on mõtetes pidevalt, ema kuulis ka mis juhtus ja oli ka nördinud.

Pidin mingi vereanalüüsi ka andma minemist ja homme peaksin vastuse saama. Istun meie magamistoas üksinda, Lucas on suures toas ja joob viskit.

Ma ei taha teda häirima minna, kuna usun, et ta on kurb, ta hoidis ja poputas meid terve aja, ootas meie pisikesega kohtumist.

On juba hiline aeg ja kuulsin, et Lucasel sai vist viski otsa, ta kõndis meie tuppa ja vaatas mind, kuid siiski kõndis voodisse vaikides.

"Sa ei räägigi enam minuga?" küsisin vaikselt.

"Räägin, Karlos ja Keity saavad karistada lihtsalt, rikun selle litsi elu ära selle eest" sõnas Lucas vihaselt.

"Lõpeta ära, mul on ka kahju, et nii läks aga meil on siiski alles võimalus uuesti proovida mingi aeg" sõnasin

"Ma ütlesin, et mitte keegi ei tee sulle ega meie lapsele liiga, ometi see lits seda tegi, lasen ta metsa viia" lausus Lucas ikka vihaselt.

"Kui sa endale probleeme tõmbad kaela siis kõnnin mina ära" laususin ja põskedele langesid pisarad kuna ta oli vihane.

Ta vaikis taas, pöörasin talle selja ning proovisin vaikselt rahuneda. Ta tahtis mulle pai teha aga tõmbasin enda pea ära.

"Vabandust ma ei tee midagi no" sõnas Lucas.

Mõne hetke pärast võttis ta mu endale kaissu ja uinusin.