Keelatud säde

1.Narkootikumid

Kõnnin oma tuttavatega kokku saama, Kevin, Andri ja Liisi, oleme justkui lahutamatu nelik, võtsin enda kõrvaklapid peast kuna nägin neid juba.

Liisi tormaski mind juba kallistama. "Sa ei kujuta ettegi mis meil on" lausus ta väga elevil häälega. "Nii jään ootama" vastasin talle rõõmsalt ning põnevil olles.

Jõudsime poisteni ning uudishimu oli minus suur, "Nonii poisid mis meil on siis" laususin põnevil olles. "No kuule ennem joome veidi ja siis näitame" vastas mulle Kevin. Nõustusin temaga.

Aeg möödus üsna kiirelt, oleme juba hulganist ära joonud viina, rummi ja viskit. Tundsin, et mu põsed õhetavad juba alkoholist, kuid ühtäkki poisid hakkasid naerma ja enda taskust otsima midagi.

"Näete tüdrukud, lõõgastume suvevaheaja nimel" lausus Andri mulle ja Liisile. Ulatates meile kotikese "värviliste tablettidega'. Jah narkootikumid, kuid mina ja Liisi võtsime kohe ning neelasime alla.

Mõne hetke pärast tundsin endas juba äärmiselt õnnelikku tuju, mida ma ei olnud juba kuus kuud tundnud, see tõi esile lakkamatu soovi naerda.

Me jõime edasi ja olime väga heas meeleolus, kuulasime laule ning tantsisime Liisiga. "Sofi ja Liisi, soovite koju ka endale mõnda kaasa?" sõnas Andri hea tujuga. "Jaaa!!" kilkas Liisi vastuseks. "Davai igal juhul" vastasin ka mina lõpuks.

Aeg lendas väga kiirelt öösse, oli aeg hakata koju liikuma, nagu öeldakse iga roju oma koju. Kõndisime ühiselt tee lõiguni, ning tegime kalli ja hakkasime eri suundades kodudesse kõndima.

Lonkisin ja vaatasin enda jalgu mis kõikusid eri suundades, Andri ostis õhtu jooksul meile veel erinevat alkoholi juurde, kuna tema oli ainus kes oli kaheksateist, ülejäänud olime kõik seitseteist.

Katkestasin enda mõtte mulli ning vaatasin maja ees kella, üks öösel fuck mõtlesin, kuid lootsin, et vanemad juba magasid. Avasin võtmega ukse ning proovisin vaikselt sisse astuda.

"No ja kus sina siis nii hilja tuled?Kella ei tunne või?" ütles ema tõredalt. Ehmusin ning keerasin end tema poole. "Mida sa näägutad koguaeg mu kallal, teen mis tahan".

"Õudne, millised alkoholi lõhnad sul küljes on, sa oled seitseteist!" vastas ema taas tõredalt. Pööritasin silmi ning hakkasin trepist üles kõndima enda tuppa.

"Me veel räägime sellest homme!" karjus ema mulle tõredalt järgi. Astusin enda tuppa ning kuulsin ka isa häält, seega on ta üleval.

Läksin enda toa vannituppa pesema end. Seisin sooja vee all ja sulgesin silmad korraks. Haarasin enda nuustiku järele ning pesin enda keha puhtaks. Siis haarasin šampooni ja palsami järele ning hakkasin enda juukseid pesema.

Astusin välja dušikabiinist välja ning pesin ka enda hambad puhtaks. Kuivatasin veidi ka enda juukseid ning punusin neisse patsi.

Tõmbasin endale ka enda lühikese pidžaama selge ning heidsin enda voodile pikali.

Hommikul kuulsin, et vanemad koputavad uksele ja soovivad minuga juba kangesti rääkida, vaikisin lootes, et nad arvavad et magan ning lähevad ära. Ootamatult astusid nad siiski sisse.

"Sofia istu ja räägime nüüd!" ütles isa rangelt. Ajasin end istukile ja vaatasin teda ükskõikse näoga. "Mis sinuga ometi juhtunud on laps? Me ei tunne sind enam emaga äragi. Olid alati nii tubli ja korralik laps, nüüd pea igapäev tuled sa alakoholijoobes koju. Sa oled seitseteist, kasva kõigepealt suureks ja siis joo kui soovid" lausus isa rangelt taas.

"See korralik ja tubli lapse roll mind hukka viiski, te ei saa millestki aru!" karjusin neile vastu. "Vali enda sõnu!" ütles ka ema rangel toonil, mille peale ma taas silmi pööritasin.

Ema hakkas mu laua taha istuma, võttes tooli pealt mu särgi ja püksid eest. Järsku kukkus maha kotike, olin selle unustanud, mõtlesin enda peas ainult, et nüüd olen küll suure pasa sees. Ema kumnardus ning võttis selle enda kätte.

"On need narkootikumid!!?" karjus ema jube valjusti. "Mida sa räuskad?Mu pea valutab? Pole sinu asi mis need on!" nähvasin emale vastu.

"Vasta oma emale ja vali sõnu. Kui pea valutab, tuleb vähem juua!" oli taas isa hääl väga range. Jäin neid ignoreerima, kuid ema pidi muidugi uuesti sõna võtma.

"See, et sa juba narkootikume teed, selle eest saad sa karistada!" karjus ema taas. "Oi-oi panete mu koduaresti või? Teate mis? Siis lähen aknast välja".

"Küll sa näed!" lausus isa veel kurjalt ning suundus emaga alla korrusele rääkima.

Muidugi nad dramatiseerivad üle, kuna nad on nii uhked inimesed. Isa, kes on tipp tasemel advokaad, ning ema kes on tipp tasemel arst. Samuti on meie pere väga heal järjel ning nad omavad ka enda firmat.

Mõtlesin endamisi peas, kuidas ma sain selle kotikese enda taskusse unustada, igaljuhul jäin endale kindlaks, et mind nad siin kinni hoida ei saa.

____________

Hei-hei siin siis selle raamatu esimene osa, kindlasti kui sulle meeldis see osa siis vote ja kommenteeri seda, andes mulle märku, et teile meeldis see lugu .võid ka followida😊