Keelatud säde

54.Allakäik

Sellest on möödunud juba pea kaks nädalat ning tunnen, et minu ja Lucase eludes toimub totaalne allakäik. Mina proovin enda emotsioone tagasi paika saada, kuid ma ei tunne, et Lucas seda teha prooviks.

Ei ole olnud ühtegi päeva, mil Lucas ei jooks. Igapäev joob ta üks kuni kaks viski pudelit või midagi muud rohkelt.

Hetkel teda kodus ei ole, kuid iga hetk peaks jõudma, läks Karliga kokku saama, temast mõeldes kuulsingi ukse häält, mis andis märku, et Lucas on tagasi.

Tõusin voodist püsti ja kõndisin meie toa ukse peale, Lucas kõndis suurde tuppa ja võttis kotist taas viski pudeli.

"Tsau tibu, tuled istud minuga?" sõnas Lucas ning kõndisin tema juurde, et saaksin temaga rääkida.

"Miks sa jood?" küsisin rangemal toonil.

"Sa ju tead mis juhtus" lausus ta tasaselt.

"On see normaalne siis, et sa iga päev jood? Lucas mul on ka kahju, et nii läks ja mul on raske aga ennast pudelisse uputada ei tohi. Saad aru, lihtsalt ei tohi. Me peame edasi liikuma" sõnasin rangelt, kuid raskelt.

"Kas sulle sobiks kui Karl siia tuleb?" Küsis Lucas nagu ei oleks mind absoluutselt kuulanud.

"Tee mis tahad, sa ju nagunii mind ei kuula" laususin pettunult.

Kõndisin meie tuppa ning võtsin voodi pealt enda telefoni ning kõndisin Lucasest mööda koridori, panin endale saapad jalga ja võtsin enda jope.

"Kuhu sa lähed?" küsis Lucas.

"Välja, ei viitsi seda joomist vaadata koguaeg" sõnasin ning avasin ukse ja läksin välja, et ta ei jõuaks enam midagi öelda.

Kõndisin pargi poole ning otsisin endale telefonist Grete numbri.

"Jaa!" kostus rõõmsa Grete hääl.

"Eh kas sa me võiksime palun kokku saada?" küsisin temalt.

"Ma liigun kohvikusse hetkel, tahtsin sealt miskit koju osta aga saame seal kokku ja sööme" naeris Grete.

"Olgu tulen" laususin ja lõpetasin kõne.

Kõnnin läbi pargi ning jälgin talvist ilma, juba veebruari kuu lõpp ning varsti hakkab lõpuks veidi soojemaks minema.

Jõudsin pargist välja ning nägingi juba kohvikut, kõndisin kiiremini sinna ja astusin sisse. Tagumises lauas ootabki mind juba rõõmsameelne Grete. Kõndisin lauani ja kallistasime, seejärel võtsime istet.

"Näed murelik välja, juhtus midagi või selle pärast?" küsis Grete, viimast ettevaatlikult öeldes.

"Ma lihtsalt varsti lähen lõhki, Lucasel nokk nii maas, et on siiamaani igapäev joonud, proovin talle selgeks teha, et see ei ole normaalne ja me peaksime proovima edasi liikuda aga siis ta lihtsalt ütles, et kas Karli sinna tulek häiriks mind. Ta ei kuula mind üldse, tulin välja kuna ma ei jõua enam seda joomist vaadata. Mul on ka kahju ja raske aga me ei saa ju elus toppama jääda" laususin kergendusega, et sellest rääkida saan.

"Mul on nii kahju, et Lucas ikka nii on. Ma võin poistega rääkida, ehk saavad nad Lucasele aru pähe panna. Ma üldse arvan, et lahendus peitub selles, et peaksite endale tegevust leidma, et mitte mõelda ja pürgida millegi nimel tippu" sõnas Grete.

"Loodan, et see aitab" sõnasin Gretele.

Jutustamise kõrvale läksime tellima endale kooki ja kohvi. Uskumatu kuidas tema seltsis aeg lausa jookseb alati.

Kui möödunud oli tunnike, siis tellisin endale takso, et koju minna. Terve tee  mõtlesin kas Karl on ikka seal. Maja ette jõudes maksin arve ning hakkasin meie korterini kõndima.

Ohkasin ja avasin ukse, esikus olid ainult minu ning Lucase jalanõud seega Karli pole. Riputasin enda jope nagisse ning kõndisin suurde tuppa, mulle vaatab vastu vaatepilt kus Lucas joob viimast pudelit viskit.

Kõndisin temani ja võtsin tema käest selle pudeli ning kõndisin meie avatud kööki.

"Mida sa teed?" küsis Lucas.

"Lõpetan su joomise tänaseks" sõnasin kindlalt ja kallasin viski kraanikausist alla.

"No türa" sõnas Lucas.

Kõndisin tema juurde ja istusin tema kõrvale, vaatasime üksteisele silma ja võtsin ta käest kinni.

"Palun lõpeta see, ma ei suuda enam seda vaadata ning meie elud jäävad nii toppama. Ma ei jaksa enam kaua Lucas, kui sa nii plaanid jätkata siis ma lahkun" sõnasin nukralt.

"Ma proovin, ausalt luban" sõnas ta vastu mulle.

"Ma loodan Lucas, jääd sa siia või tuled voodisse?" küsisin temalt.

"Tulen sinuga" vastas ta mulle.

Me tõusime püsti ning ta võttis mu endale sülle, magamistoas võtsime riided seljast ja läksime pikali.

Ta silitas enda käega mu keha, seda tegin ka mina. Ta võttis mu jalad enda õlgadele ning põimis oma käed nendele risti ja sisenes minusse.

Lucas liigutas end võimalikult sügavale ja kiirendas enda tegevust. Ühe käega hakkas samal ajal mu kliitori peal mängima, sulgesin silmad kuna see tunne oli imeline, jalad vappusid, mis andis märku, et varsti on "paradiisi" tunne.

"Mkm vaatad otse silma mulle, ma tahan näha seda" lausus Lucas nipsakalt.

Raske oli end sundida millegiks, kuid suutsin kuidagi enda pilgu tema silmadesse naelutada. Mu keha vappus aina rohkem, mille peale Lucas kiirendas end veelkord.

Võimas orgasm mille järel vabastasin endast valju ohke, ka Lucas lõpetas minusse. Ta tuli mulle lähemale ja suudles mind, seejärel võttis mind enda kaissu.

Ta paitas mu pead, mis oli alati nii mõnus, et uinusin selle saatel õigepea.