Keelatud säde

60.Kas sa oled jälle..

On juba nädal aega möödunud, ma ei ole enam ka Lucasega väga rääkinud. Pean lihtsalt mõtlema veel. Mõtlema meie saatuse üle.

Olen taas otsustaja, Lucas kes oli alati nii tugev on nüüd nii habras ja ootab mis saab meie vahel. Ja mina? Ma isegi ei oska enam enda kohta midagi öelda ega mõelda.

Minu mõtted katkestab uksekell, kes see küll olla võiks? Keegi ei tea ju, et ma siin olen? Kõndisin ukseni ja avasin ukse. Üllatusin sest minu ees seisavad Chris ja Carmen.

Lasin nad sisse ja nad istusid suurde tuppa. Suundusin samuti nende juurde istuma.

"Kuidas te teadsite et ma siin olen?" küsisin veidi rangemal toonil. "Andesta aga me nägime sind hommikul meie linnas ja jälitasime, olime mures sinu pärast" sõnas Carmen.

"Kas te saate aru, et see peab saladus olema, niimoodi võib ka Lucas mu leida ja ma soovin meie olukorra peale veel mõelda" laususin neile taas.

"Me saame aru, hoiame su saladust lihtsalt luba, et sa hoiad meiega kontakti ja aeg ajalt tohime sind äkki vaatamas käiia?" küsis Chris.

"Kui see jääb saladuseks, et ma siin olen ning te olete ettevaatlikud siis olen nõus" laususin taas neile.

Rääkisime umbes tund aega ja ühe korra isegi naersin korraks, kuid lõpuks nad hakkasid liikuma ja mina jäin siia.

Kell on kaks läbi päeval ja mina keeran juba pudelilt korki maha. Tean kui vale see minust on, et taas uputada enda mured pudeli põhja.

Kallasin endale väiksesse klaasi viskit ja muidugi ma joon seda jälle puhtalt.
Avasin enda köögi sahtli ja võtsin sealt valge pulbri kotikese. Ma ei suuda enam vastu panna.

Avasin kotikese ja kallasin lauale, pangakaardiga moodustasin neist triibud ja tõmbasin ninna.

Olen nii sees nendes, ei suuda loobuda või Ei öelda nendele. Jõin viskit edasi ning tuju läks lõbusamaks.

Oi ma igatsen Lucast ja igatsen teda nii palju, et ei suuda enam ilma temata. Tõusin püsti ja võtsin laua pealt enda telefoni ning koti.

Suundusin välja ja tellisin endale takso. Muidugi ma suundun Lucase juurde, või no kui aus olla siis ju tegelikult meie koju.

Sõit ei möödunud nii kiiresti kui oleksin tahtnud aga terve tee vaatasin aknast välja. Kohale jõudes tasusin takso arve ning koputasin uksele.

Lucas avas ukse õige pea ja oli üsna üllatunud mind nähes, kuid siis kallistasin teda tugevalt ja tema mind. Ta sulges ukse ja läksime tuppa.

"Kas sa oled jälle narkootikume teinud?" küsis Lucas tasasel toonil.
"On sellel tähtsust? Ma tahan sind Lucas, pane mind" sõnasin talle kerge naeru saatel.

Lähenesin Lucasele ja suudlesin teda, see oli kirglik ja ahne suudlus meie vahel. Ta võttis mu endale sülle ning tõstis mu suure toa diivani peale, samal ajal võtsime üksteiselt riideid vähemaks.

Läksin selili pikali ning Lucas suudles mind alt poolt, tulles enda suudlustega üles poole. See oli imeline tunne. Ta sisenes minusse ning minust kostus mõnu ohe.

"Ma armastan sind nii kuradima palju Sofi" sõnas Lucas mulle. Naeratasin talle ning põimisin enda jalad ümber tema kaela ning ta hoidis neid hellalt ja liigutas end aina kiiremini.

"Ahh..sa oled imeline" sõnasin läbi ohete. Natukene veel ja tal tuli. Istusin ta kõrvale kaissu ning ta silitas mu pead.

"Palun tule tagasi koju kallis, ausalt minu ja Keity vahel ei olnud midagi" sõnas Lucas veidi nukramal toonil.

"Ma tulen kallis" naeratasin talle ning suudlesin teda.

Aeg liikus kiirelt õhtusse ja me kumbki ei rääkinud see aeg kellegi teisega, tegime süüa ja nautisime üksteise seltsi. Käisime koos vannis ja Lucas tegi selle taas nii romantiliseks koos küünlate ja roosi õitega.

Olime juba suhteliselt väsinud ning otsustasime magama minna. Läksime pikali ja Lucss võttis mu endale kaissu ning paitas mu pead.

Igatsesin seda tunnet, tema käte vahel on kõige parem ja turvalisem tunne. Uinusin tema kaisus kiirelt.