Avasin enda silmad ja nägin, et voodil istub Lucas. Ehmusin ja tõusin istukile ning jäin teda vaatama.
"Mida sa siin teed? Kuidas sa mu leidsid?" küsisin temalt tõredalt.
"Teadsin, et sa ei saanud öösel kuskile mujale minna kui hotelli. Hakkasin hotelle läbi käima ja ütlesin, et mu neiu võttis meile toa, näitasin tõestuseks ka meie pilti, kui oli vale siis ütlesin, et eksisin hotelliga" sõnas ta.
"Selge, võid minna" sõnasin talle.
"Ei, ma ei lähe ilma sinuta. Saa aru meie vahel ei olnud midagi. Sellele tüdrukule ma tegin aastaid tagasi haiget, mõnitades teda, et ta oli mitte keegi. See, et ta kellegile ei räägiks, mõtlesin selle all, et ta ei räägiks teistele kes olid seal minuga too aeg ühes pundis, ma ei viitsi nendega tegeleda, ma tahan end muuta ja näidata sulle, et saad mind usaldada" sõnas Lucas.
"Olgu.." sõnasin
"Me võime temaga kokku saada sa võid temalt küsida kui soovid" ütles Lucas.
"Ma usun sind, aga ma ei taha enam saladusi" sõnasin talle vastu.
"Olen sinuga aus" lausus ta.
Võtsin enda parka ja panin saapad jalga, suundusime välja ja istusime Lucase autosse. Hakkasime sõitma ning üsna kohe jõudsime meie maja ette.
Lucas parkis auto ja läksime tuppa. Tundsin tugevat iiveldust ning kohe kui Lucas võtmega ukse avas jooksin vetsu oksendama. See kestis nagu terve igaviku, mul on nii halb olla.
Nägin, et Lucas tuli murelikult uksele ja ootas kuni lõpetan.
"Kallis kuidas sa ennast tunned? On see pohmell või oled haige äkki?" küsis Lucas.
"Haige vist" sõnasin talle.
Tõusin püsti ja võtsin jope seljast, läksin meie tuppa ja võtsin kommikarbi mis on jõuludest alles ning hakkasin kommi sööma voodis.
Ma pole vist kunagi magusat nii palju nautinud nagu praegu seda teen. Kuid siiski on mu sees tugev iiveldus.
"Kallis lähme haiglasse, mul on nii halb olla ikka, äkki annavad mingit rohtu" sõnasin.
"Lähme muidugi" lausus ta mulle.
Ta aitas mu püsti ja panin jalga musta värvi dressipüksid ning selga valge topi ja peale enda parka. Jalga panin suvalised tennised ja liikusime autosse.
Ema hakkab kindlasti muretsema kui näeb mind, ta kolis ju ka siia ja töötab haiglas. Hoidsin terve tee endal kätt su ees ja haigla ette jõudes hingasin õhku.
"Võta nii palju aega kui vajad, lähme siis sisse kui sul parem" sõnas Lucas.
"Pekki mul on nii paha olla" sõnasin.
"Sa oled päris kahvatu ka" lausus Lucas.
Hingasin veidi veel õhku ja siis Lucas toetas mind ning läksime sisse. Läksin registratuuri Lucasega.
"Tere, mul ei ole mingit aega aga võin elavas järjekorras olla. Mul on nii halb olla täna, et olen mingi viiruse vist saanud, ehk saaksin rohtu või midagi" sõnasin.
"Andke enda dokument ja siis saate istuda" lausus töötaja, ning ulatasin talle dokumendi. Suht ruttu andis ta selle tagasi.
"Tütreke mis sa siin teed?" kostus ema hääl.
"Mul mingi viirus vist" sõnasin.
"Maria ma võtan ise ta enda vastuvõtule" naeratas ema töötajale.
Liikusime Lucasega ema ruumi ja ema kraadis ja vaatas mu üle.
"No ma ei tea, sul on kõik korras. Rase oled äkki?" küsis ema
"Ei saa olla, mul on päevad regulaarselt käinud" ütlesin talle.
"Rumaluke alguses võib mõndadel ka päevad olla, ma ikkagi igaksjuhuks saadaksin sind enda kolleegi juurde ultrahelisse" naeratas ema.
"Okeei" venitasin enda sõna.
Kõndisime ema järel järgmise ukseni ning ema koputas ja uksele tuli noor naisterahvas.
"Katja saaksid sa mu tütrele Sofiale teha ultraheli, tüdrukul iiveldab aga mingit viirust mina küll ei täheldanud" sõnas ema.
"Loomulikult, tule edasi" naeratas naisterahvas mulle.
"Kas mu noormees võib kaasa tulla?" küsisin.
"Tulge" naeratas naine.
Liikusime sisse ja istusime laua taha. Arst avas minu lehe ja kirjutas sinna sümptomid.
"Rasestumisvastaseid vahendeid kasutate või ei?" küsis arst.
"Ei kasuta enam" sõnasin.
"Mhm, aga planeerite muidu beebit?" küsis arst.
"No otseselt ei aga me ka ei väldi seda" sõnasin taas.
"Mhm olgu, tule minu järel teen ultraheli sulle, noormees võib ka tulla" sõnas arst.
Kõndisime tema kabineti teisse ruumi ja ta sulges ukse ning tõmbas kardina ette.
"Võta jalanõud ja püksid ära ning istu siia" viipas arst mulle toolile.
Istusin pukki jalad laiali ning ta pani midagi minu sisse, vaatas ja vahepeal keeras seda ning ise jälgis pidevalt monitori. Lucas seisis minu kõrval.
Arst naeratas ja pööras ekraani meie poole.
"Palju õnne, te olete rase! 6.nädal" lausus arst.
"Aga mul ju on päevad olnud ja ma olen alkoholi tarbinud, kas kõik on korras?" küsisin.
"Praeguse vaatuse korral tundub, et lapsega on kõik korras ning tõenäoliselt enam teil menstruatsiooni ei tule, küsimuste korral annan teile enda telefoni numbri" naeratas naisterahvas
"Aitäh" sõnasin arstile.
"Võite riide panna ja prindin seni ultraheli pildid lõpuni" sõnas arst.
Tõusin toolist ja puhastasin end ära ning panin enda dressipüksid jalga. Arst andis mulle ultraheli pildid ja liikusime kabinetist välja. Ukse taga ootas meid ka ema.
"Nii?" naeris ema
"me ütleme sulle vanaema Marjanne siis edaspidi" naljatles Lucas.
"Ohh suurepärane uudis" lausus ema ja kallistas meid.
"Noored ma jooksen tööd tegema nüüd ja Sofi sina hoia ennast" naeratas ema.
"Hoian" muigasin.
Liikusime välja ja terve sõit möödus vaikselt, Lucas muigas ja oli ilmselt väga õnnelik. Muidugi mina olen ka õnnelik aga loodan, et ma olen valmis ja me saame hakkama.
Märkamatult olime kiiresti maja ette jõudnud ning liikusime meie koju. Võtsin tennised jalast ning parka seljast ja läksin diivanile, Lucas tuli minu järel.
"Oled mõtetes?" naeratas Lucas
"Mõelda vaid kui sa ei oleks mind otsima tulnud oleksin ma täna hommikul kuskile ära sõitnud. Olen õnnelik ja ei suuda seda uskuda aga tunnen hirmu, et mis saab siis kui me ei saa hakkama?" sõnasin Lucasele.
"Kallis me saame koos kõigega hakkama, meist saavad head vanemad meie pisi poisile või pisi neiule" naeratas Lucas.
Muigasin talle ja nihutasin end tema kõrvale, ning toetasin enda pea tema õlale.
YOU ARE READING
Keelatud säde
RomanceLugu 17 aastasest Sofiast, kes on peale traagilist sündmust enda elus, muutunud, kuid kui olukord hakkab kontrolli alt väljuma, saadavad vanemad tüdruku teisse linna enda tädi juurde elama. Lootes, et Sofia muutub seal ning hakkab end avama taas. Sa...
