Keelatud säde

12.Minevikud

"Soovid sa veel midagi tibu?" küsis Lucas

"mkm" ütlesin talle.

Ta kallistas mind tugevalt ja hakkas tagasi taksosse kõndima, endalegi üllatuseks hoolimata sellest, et olin ikka tema peale veidi vihane, lipsasid mu huultel kiiresti sõnad "Ära mine palun..."

Lucss pööras end üllatunult ringi ning siis ütles "Tule, lähme minu juurde" nõustusin temaga ning istusin jälle taksosse.

Sõit Lucase juurde ei kestnud kaua, kuid suutsin rohkem maha rahuneda. Lucas maksis arve ning toetas mind, samal ajal kõndisime tema korterisse.

Võtsin kingad jalast ja istusime suurde tuppa diivani peale, ta haaras mind istudes enda embusesse ning ohkas.

"Kui sa hommikul küsisid mis teema mul Karlosega on, ma ei tahtnud su peale kuri olla. Karlos kolis siia kanti umbes pool aastat tagasi, ta on lihtsalt selline inimene kes ei istu mulle, arvas, et on kõva vend ja proovis mulle sitta keerata peale seda, kui ma teda meie seltskonda ei lasknud, ning see mis ta sinuga proovis teha, mul sõitis katus täiega ära, ma löön selle tondi maha, kui ta veel sulle midagi teeb. Noh ja.. sa tead ja mäletad mind isegi, ma ainult joon või kaklen, nagu ütlesid olen litsmees ja sitapea aga praegu usaldan sulle suure tükikese endast, oma mineviku. Need naised ise hargitavad oma jalgu ja mina täidan oma vajadusi kuna ei taha suhteid. Mitu mitu aastat tagasi, kui sa veel ei teadnud mind oli minul ka üks neiu nimega Katriin, ta tõmbas mu selja taga ringi ja kui see välja tuli oli see nii valus, et lubasin endale ei taha enam seda kunagi tunda ning muutusin." Sõnas Lucas

"Mul on kahju.. aitäh, et usaldasid mind, ka mul on saladus" sõnasin. Ohkasin ja kogusin end.

"Sa ei pea rääkima kui sa ei taha või ei suuda" ütles Lucas muretsedes.

"Ei kõik on okei" sõnasin. Tõmbasin hinge ja hakkasin alustama kuskilt.

"Noo, kui me sinuga tutvusime alles olin ma jah mingi täiesti korralik. Pool aastat tagasi olin veel muretu neiu, kellel puudusid elust probleemid ja muu selline, ühe ainsa hilis õhtuga muutus kõik. Mu vanemad olid tööreisil ja tahtsin jalutama minna, tagasi kõndides kõndisin mööda ühest järvest, eemal märkasin kolme noormeest, kes naersid... Ma hakkasin hirmu tundma ja proovisin kiiresti lahkuda sealt, üks tüüp karjus mulle, et läheksin sinna aga hakkasin nende eest ära jooksma, nad püüdsid mu kinni, nad... nad panid mu pikali maha, ma karjusin appi, kuid kedagi ei olnud. Nad katsid mu suu, et mind vaigistada, ma nutsin meeletult palju. Nad kõik vägistasid mind korda mööda. Peale esimest tüüpi ei jaksanud ma enam vastu puigelda ja andsin alla ning nutsin, kui ka teised kaks lõpetasid läksid nad naerdes minema sealt.. mina aga jäin nuttes maha. Tundsin end nii.. tundsin end nii räpaselt....nii vastikult.." ohkasin ning mõned pisarad jooksid mu põskedelt alla.

Lucas haaras mind enda embusesse tugevalt ja paitas pead..

"Sellepärast sa siis muutusidki? Sellepärast sa täna nii endast väljas olidki" küsis Lucas ettevaattlikult.

"Jamh, kõige pealt haakisin end halva seltskonna külge, siis alkohol, lõpuks narko, ühel hommikul ema leidis kogemata narko tableti ja saatis mind siia elama kuni saan 18. Ja Karlose hääl meenutas mulle ühe vägistaja häält, ma ei talu kui mehed mind puuduvad..." sõnasin talle.

"Tibu mul on nii kahju sinust.. sa ei rääkinud kellegile sellest?" küsis ta veel, mille peale noogutasin pead, et ei rääkinud. "Aga miks ometi, need mehed peavad karistama saama" sõnas Lucas uuesti.

"Tundsin häbi ja vastikust, ma ei tahtnud sellest kellegile rääkida, see õhtu on mu painajates ja see on vastik" vastasin talle.

Lucas ohkas ja tõmbas mind endale sülle istuma, et meie näod olid vastastikku, õigepea lõpetasin nutmise ja kallistasin teda tugevalt.