Keelatud säde

45.Vabandus

On lõuna ja valmistun Lucasega liikuma tädi Luisa juurde, kus on ka mu ema. Proovisin meigiga enda nägu katta kuid see ei õnnestunud, vigastused on piisavalt hullud selleks.

Istusime autosse ja hakkasime sõitma, sõin üle pika aja eile ning olen juba füüsiliselt rohkem jõudu saanud, emotsionaalselt olen veel nördinud ja vigastused teevad valu aga proovin sellest Lucase abiga üle saada.

Sõit möödus kiirelt ja jõudsime ruttu Luisa maja ette. Ohkasin ja astusime sisse. Kohe tulid ema ja tädi mind murelike nägudega kallistama.

Suundusime suurde tuppa ja tädi oli meile juba kohvi valmis teinud.

"Kallikene ma nii muretsesin sinu pärast ja mida see elajas sinuga teinud on" sõnas ema nutt kurgus.

"Ema rahune, ma olen nüüd siin ja ma väga ei tahaks sellest vestelda veel, kõik on nii värske ja see kõik oli nii vastik ja kohutav, ma proovin sellest Lucasega üle saada" sõnasin kurvalt.

"Puhka võimalikult palju ja me oleme sulle kõik toeks, Lucas oli väga tubli otsis nii ööd kui päevad sind" lausus tädi.

Olime tädi juures tund aega ja sain enda mõtteid palju rohkem eemale, pealegi oli mul nii hea tädi ja ema näha lõpuks. Võtsin enda asjad ja hakkasime Lucasega liikuma.

Lucasele helistas Chris ja küsis kas mul on täna rohkem jaksu, et saaksime ka nende juurest läbi käiia, kõik pidid seal olema. Siiski otsustasime, et läheme.

Kuigi ma väga ei soovinud enda sinikatega ringi liikuda siis siiski mõistan, et ma ei saa end nelja seina vahele lukustada nii kauaks.

Sõitsime Chrisi maja juurde ja parkisime auto ning liikusime ukseni. Taas ohkasin sest ma üldse ei tahaks näha teiste murelike pilke.

Chris tuli ust avama ja naeratas meile, suundusime tema järel teisteni ja kõik tulid kallistama mind. Istusime ja ka Karl on siin.

"Mm Sofia.." sõnas Karl.

"Nii?" vastasin.

"Ma tahaksin vabandada sinu ees, lihtsalt Karlos oskas nii hästi manipuleerida ka minuga, ma ei tahtnud sind too õhtu lüüa, ma üldse ei tahtnud, et see kõik lõppeks sinu jaoks niimoodi. Ta lubas mulle korduvalt, et keegi ei saa liiga aga viskas mu üle parda kohe kui sai sinu enda kätte. Ma ei kujuta ettegi mida ta sinuga tegi aga praegu sind vaadates näen palju sinikaid ja ma ei oska isegi ette kujutada kui valus sul võib sisimas olla. Mõistan kui sa ei suuda andestada mulle ja see on täiesti arusaadav" sõnas Karl.

"Sul on õigus ma suren sisimas, see mis ta minuga tegi seda ei vääri keegi. Ma ei ole vihane sinu peale vaid pettunud, mul ei ole sulle midagi andestada Karlos ütles mulle, et olid tema jaoks ainult tööriist, et ta saaks märkamatult tegutseda, Lucas rääkis mulle eile kuidas tänu sinu meenutusele majast te mu leidsite. Olen pigem tänulik, et sa otsustasid aidata mitte vaikida" sõnasin.

"Äkki oleks uuesti sõbrad? Nagu uuelt lehelt?" naljatas Karl

"Nu ja" naeratasin.

"Tere mina olen Karl" sirutas Karl naerdes enda käe minuni.

"Sofia" ulatasin enda käe ja naljatasin vastu.

Õhtul

Oleme Lucasega meie kodus ja me ei olnud väga kaua Chrisi juures kuna mul ei olnud väga jaksu, olen ikka kurnatud. Nüüd istume meie suures toas diivani peal ja vaatame filme.

"Kallis.." sõnasin ma.

"Jaa tibu" vastas Lucas ja pööras end minu poole.

"Ma vist ikka lähen alguseks sinna psühholoogi juurde, kelle nime uurija andis" sõnasin vaikselt.

"Muidugi mine, ma usun, et see mõjuks sulle hästi ja aitaks sul rohkem toime tulla, lisaks olen mina ja teised sulle ka toeks" naeratas Lucas mulle.

"Jamh ma homme helistan siis sinna." sõnasin.

"Tahad voodisse äkki minna? Oled väsinud vist?" küsis Lucas.

"Lähme jaa" sõnasin vastu.

Lucas pani teleka kinni ja kustutas tule siit toast, läksime meie magamistuppa ja panin korraks öölambi põlema.

Võtsime riided seljast ja panime need ilusti voodi kõrvale. Kustutasin tule ja läksin Lucase keha vastu, et olla tema kaisus.

Ta paitas mu pead ja see tekitas minus suure rahu ja turvalise tunde. Õigepea ma uinusin, tundsin läbi une veel, et Lucas tegi mulle musi.

Öösel

Olen siin ruumis ja tekiga kaetud, kuulen samme selle toa poole ja siseneb Karlos, muidugi lukustab ta koheselt ukse.

Ta kõnnib mulle lähemale ja mul voolavad pisarad kuna kardan, ta tõmbab minult teki pealt ja surub mu voodisse.

Puiklen talle vastu aga ta on nii tugev, "Sa ei hakka mulle vastu türa" karjub Karlos mulle, mille peale hakkab mind peksma.

Mul on väga valus ja ei julgenud enam liigutada end, ta tõmbas enda peenise püksist välja ja lähenes mulle, et mind taas rüvetada..
___

Avan enda silmad ja pisarad voolavad, taas painaja, olen täiesti paanikas ja nutan häälega. Lucas tegi silmad lahti ja tuli istukile.

Ta tõmbas mu enda käte vahele ja kallistas mind, ning teise käega paitas pead.

"Tshh tshh tibu ma olen siin, see oli uni" lausus Lucas tasasel häälel ja proovis mind rahustada.

Ma ei suutnud talle vastata kohe ja proovisin tema käte vahel rahuneda. Möödus umbes kümme minutit kui hakkasin vaikselt rahunema.

Läksime pikali ja Lucas hoidis mind endiselt kaisus tugevalt.

"Ära jäta mind kunagi üksi" sõnasin.

"Ma ei jäta sind kunagi tibu, ma armastan sind" sõnas Lucas.

"Mina armastan sind ka" sõnasin.

Lucas paitas mu pead ja mu silmad on kergelt valusad pisaratest, kuid siiski suutsin uinuda tems kaisus koheselt.