Keelatud säde

42. Põlenud auto

Lucase Pov

On hommik ja ma ei ole grammigi maganud tulin öösel Chrisi juurde ja nüüdseks on ka Carmen,Raul, Grete ja Sten siin.

Kõigi silmades on näha hirmu ja küsimusi, et kus ometi Sofi on ja kas temaga on kõik hästi. Olen tihedas kontaktis ka Sofia tädi ja emaga kes on samuti väga löödud.

Uksekell helises ja Chris jooksis ust avama, ta kõndis tuppa tagasi koos Karliga kõigi näod jahmusid.

"Sõbrad ausalt kuulake mind ära minu töö oli ainult Sofiat hirmutada ja meie kokkulepe oli Karlosega, et keegi ei saa viga ega kedagi ei röövita. Kui ta aru sai, et Lucas ja Sofi teesklesid lahusolekut siis ta lasi vist mingil enda käsilasel Sofia röövida. Ta ütles mulle, et sai ta enda kätte ja enam tal pole mind vaja. Ma olin kõigest nagu tööriist talle. Ma käisin politseis ütluseid andmas eile õhtul. Ma tahan teid aidata, teeme nii kauaks vaherahu?" sõnas Karl

"Selge aga üks vale tegu sinu poolt siis ma löön su raisa maha, on selge?!" ütlesin kurjalt

"Jah" sõnas Karl kinnituseks, et sai aru.

Istusime kõik diivanitel ja kõik me proovime mõelda kus kohast otsida või kuhu minna. Ka Karl on usin mõtleja hetkel.

Mu telefon helises ja kõik võpatasid mis andis märku, et ma ei ole ainus kellel närvid läbi on. See on uurija. Näitasin teistele ja kõik vaikisid.

"Jaa, hallo"sõnasin

"Tere Lucas, me saime vihje auto kohta, kas te saaksite palun tulla männistikku kaljude lähedusse tühermaale?" sõnas uurija.

"Tulen" sõnasin

Lõpetasime kõne ja minu sees valdas mind hirm ja lootus, äkki nüüd leian Sofi, äkki on midagi halvasti? Loodan, et mitte?.

Ütlesin teistele, et läheksime ja helistasin kiiresti ka Sofi emale. Minuga ühte autosse tuli Chris, Carmen ja Karl, ülejäänud läksid Karliga ning Sofi ema kiirustab ka.

Jõudsime kohale ja nägime palju töötajaid politseist, tuletõrje auto seisis eemal. Uurija lasi minul ja Sofi emal tulla läbi lindi, teised jäid lindi taha.

"Kas need riided kuuluvad Sofia Lumbergile?" Küsis uurija.

"Jah" sõnasin paanikas kuna riided on kergelt põlenud

Uurija näitas ühele autole

"Need riided leidsime me sellest autost, peame välja selgitama kas ka Sofia oli põlengu hetkel selles autos"sõnas uurija.

"Fuck ei" karjatasin ja laskusin põlvili. Nägin et Sofia ema istus ka maha nuttes.

Ei tohi nii olla, minu Sofia ei tohi olla surnud. Pisarad voolasid, hirm, et olen Sofia igavesti kaodanud saab minust võitu.

Veidi aega hiljem.
Sofia Pov.

Istun siin toas tekiga kaetud ja olen siiani endast väljas. Karlos on kuskil ära, proovisin siit toast välja pääseda kuid see on koguaeg lukus.

Kuulsin, et ta on tagasi ja liigub selle toani, sulgesin korraks silmad ja surusin ennast hästi äärde. Ta avas ukse ja sisenes, muidugi ka lukustas koheselt. Ta naeris ja tuli istus mu kõrvale.

"Oi sa oleksid pidanud nägema enda printsi ja sõprade ning ema nägu kui uurija ja näitas neile, et sinu riided leiti põlenud autost" naeris ta.

"Miks sa teed nii? Lase mul minna" karjusin paaniliselt.

"Kullakene sina jääd minuga ja varsti nad saavad teada, et sind ei olnud seal autos, mängin nende emotsioonidega aga praegu nad arvavad, et oled surnud. Sa kuulud mulle Sofia." naeratas ta.

"Sa oled haige inimene!" karjusin pisarad silmis.

"Muidugi haige sinu järgi, nikun sind siis kui ise tahan ja praegu ma tahan" lausus ta.

"Ma ei taha" karjusin kui ta mulle lähemale tuli.

Ma puiklesin vastu kui ta minust haaras ja ta lõi mind, mul oli valus. Ta tõmbas minult teki pealt ja haaras nööri millega sidus mu käed voodi külge.

Ta tõmbas enda püksid maha ja sisenes enda peenisega minusse, seekord ta liigutas end aeglaselt, see kestis nagu terve igaviku, pisarad voolasid mööda mu põski, ta lõpetas taas minu sisse.

Ta naeratas mulle ja kõndis minema siit toast. Ma ei jaksa enam, tunnen ennast nii räpaselt, see ei ole enam elu...

Õhtul
Lucase Pov

Istume kõik Chrisi juures, ma isegi ei liialda kui ütlen, et kõigi silmad on vesised. Kõik oleme nutnud. Ma lubasin teda kaitsta ja nüüd on ta võibolla surnud.

"Kuulge ma ei usu, et Karlos sõitis ennast Sofiaga sodiks, ta on haige inimene aga tal on Sofiaga mingi kinnisidee ma ei usu, et ta olukorra otsustas niimoodi keerata. Ma arvan, et ta proovib meiega manipuleerida." sõnas Karl.

"Annaks jumal, et Sofi on elus ja me leiaksime ta ruttu" nuuksus Grete.

"Proovime homseni rahulikud olla siis peaks ju selguma kas Sofi oli seal autos või ei" sõnas Chris.

"Kuidas sa siis käituksid kui Carmen oleks praegu Sofi asemel. Saate aru, et ma lubasin talle korduvalt, et kaitsen teda ja ei lase kellelgi talle liiga teha ja nüüd on ta võibolla surnud, või kui elab siis igaljuhul mingi manjaki käes. Türa Karlos vägistas ta kunagi mingi kahe kutiga, mõelge mis seisus ometi Sofi on" sõnasin närviliselt.

"Vennas rahu Chris ei mõelnud halvaga, me kõik muretsemegi tema pärast väga ja kardame aga me peame mõtlema adekvaatselt ja selgelt, et Sofi kiiremas korras päästa kui ta elab" lausus Raul.

"Ole vait ta ei saa surnud olla, ta ei tohi olla" sõnasin.

Õhkkond muutus väga paksuks ja kõigi närvid olid püsti.

"Kutid mulle vist meenus midagi" sõnas Karl.

"Nii?" küsis Carmen

"Karlos rääkis kunagi midagi enda metsamajakest, see pidi olema täiesti eraldatud, äkki ta on Sofiaga seal? Aga asukohta ta mulle ei öelnud aga äkki saab seda kuidagi kindlaks teha" sõnas Karl.

"Sa tuled minuga homme uurija juurde kaasa ja räägid talle sellest." sõnasin talle.