17.peatükk

137 22 0
                                    

"Seda ma poleks ootand lausus pealik ning rääkis edasi, "Nii eredat valgust nähti viimati väga ammu."
Olin veidi segaduses ning lõin läed väikse plaksuga kinni.
"Kui sul on nii ere valgus, siis see tähendab, et sa tead kõiki võlusõnu ning kõiki loitse." lausus pealik ning vaatas mulle otsa.
"Amm... Kas ma võin nüüd koju minna?" küsisin pealikult.
"Ja ikka aga tule homme hommikul uuesti siia ja siis räägime." ütles pealik lahkelt, kuid murelikult.
Läksin mööda koridori suure ukse poole kuniks tundsin, et midagi on valesti. Jäin seisma täpselt klassi ukse kõrval. Väljast oli kuulda müra. Läksin joostes ukseni ning avasin selle. Väljas oli kõik kohad täis musta maagiat. Must maagia oli tänavatel nagu udu. Mina nägin sellest läbi kuna olen pooleldi veel must ingel. Nägin kuidas ringi lendasid maagiaga deemonid ning valged inglid kes puhastasid tänavaid ning võitlesid deemonite vastu. Minu selja taha kogunesid noored inglid, õpilased klassist. Kõik kardsid ning vaatasid hirmunult musta udu.
Mu käed ja suu töötasid iseenesest. Laususin mõned sõnad ning panin käed enda ette. Mõne hetke pärast tuli mu kätest heledat valgust, mis muutis tumeda udu ilusaks õhtupoolikuks. Kohe tormasid valged inglid deemonitele kallale ning saatsid nad tagasi allilma.
Seda, mida ma tegin olid näinud kõik ning isegi pealik oli vaatand seda mu seljatagant. Kõik lihtsalt seisid ja vaatasid mind.
Tõusin õhku ning läksin läbi pilve augu tagasi maa poole. Muutsin end nähtamatuks, et inimesed mind ei näeks ning maandusin kodu juures. Läksin majja ja muutsin end nähtavaks. Panin tiivad kinni ning võtsin laualt telefoni.
Helistasin Lusyle. Ta ei võtnud vastu ning panin telefoni tagasi lauale.
Käis koputus ning hääl karjus ukse tagant: "Avage! Politsei!"

Surmaingli SaladusWhere stories live. Discover now