50.peatükk

114 19 3
                                    

"Jah ikka." ütlesin lõpetades vaikuse.
"Tore! Sa võid Jessil end ülesannete saali juhatada lasta ning sealt saad oma esimese ülesande juhised." rääkis Henry.
"Olgu." ütlesin ning astusin uksest välja. Sulgesin enda järel ukse ning hakkasin vaikselt tagasi minema kust ennem olin tulnud. Läksin esimesele korrusele ning leidsin Jessi istumas ühe laua taga kohv käes.
"Hey Jess!" hõikasin paar lauda kaugemal asuvale Jessile.
"Hey!" hõikas ta mulle vastu kui oli oma pilgu telefonilt minule pööranud.
"Kas sa saad mind ülesannete saali juhatada?" küsisin ning istusin Jessi kõrvale lauda.
"Täna enam ülesandeid ei jagata aga ma võin su sinna homme hommikul juhatada kui soovid." ütles Jess endiselt mind vaadates.
"Sobib." ütlesin ning naeratasin Jessile kes taaskord oma telefonile keskendus.
Lahkusin kohvikust ning läksin 3. korrusele oma tuppa. Minu toal oli ka rõdu. Läksin rõdule ning vaatasin alla. Nägin suurt linna. Sulgesin oma rõdu uksed ning muutusin nähtamatuks. Hüppasin alla. Tundsin oma näol värskendavat tuult. Hetgel lund ei sadanud kuid pimenev õhtu ähvardas lumesadu. Maandusin ühe suure maja katusele. Istusin selle äärele ning vaatasin kõiki inimesi ning autosid ringi liikumas. Järsku hakkas mingi sireen ning nägin ühes majas valgussähvakaid. Sain kohe aru et need on lasud. Lendasin aka juurde ning vaatasin sisse. Nägin inimesi maas ning mustade maskidega mehi seisvat nende keskel relvadega. Lendasin läbi klaasi. Lendasin vaikselt kõige pimedamasse nurka ning muutsin siis taas nähtavaks.
"Kuulge lõpetage ära juba." hõikasin ning nägin kuidas minu ümber kaitseks pikali visanud inimesed ehmunult ja segaduses minu poole vaatasid. Jooksin läbi inimeste mustades maskides meeste juurde.
"Ja kes oled sina et tuled meid käsutama?" küsis üks meestest.
"See pole üldse oluline." vastasin ning seisin ülbelt ikka nende ees. Nüüd pöörasid kõik mehed oma relvad minu poole.
"No kui nimi pole oluline siis pole ka sina oluline." ütles sama mees kes ennem.
Läksin tema mõtetesse ning laususin "Kindel?"
Mees paistis segaduses ning vaatas teistele otsa ning siis vaatas mind.
"Mis see oli?" küsis ta peaaegu karjudes.
"See? See oli lihtsalt üks väike asi mida ma teha saan." vastasin ning naeratasin salakavalalt.

Surmaingli SaladusWo Geschichten leben. Entdecke jetzt