Mia on 15 aastane surmaingel, kes sõbranna päästmise tõttu läheb allmaailmast üle taevasse. Deemonid üritavad taevast üle võtta, kuid kas nad saavad sellega hakkama? Ning mis võib veel juhtuda?
Kui jutt meeldib, siis ära unusta jätta tähekest igale...
Möödunud on aasta hetkest kui sain teada kes on mu vanemate surmas süüdi. Hetkkel olen 16 aastane top spioon ja kohe-kohe saan taeva pealikuks. Endiselt on mu parimaks sõbraks Lusy kuigi ta on mind mõned päevad vältinud. Ma arvan et asi pole tegelikult selline nagu mulle paistab ning et tal on hea põhjendus minu vältimiseks.
Kõndisin mööda koridori oma ruumi poole kui Lusy mulle ühe tahvelarvutiga vastu tuli. "Hey Lusy!" hõikasin rõõmsalt Lusyle kuid ta ei vastand. Vaatasin talle kurvalt järgi ning kõndisin oma toani. *Ei tea miks ta mind väldib* Mõtlemiseks ei jäänud kaua aega kuni mu telefonile tuli sõnum:
Mia. Palun tule minu kabinetti. ~Henry
Läksin Henry kabineti juurde ning koputasin. Hetk hiljem uks avanes ning ma astusin sisse. Henry andis mulle uue ülesande informatsiooni ning ma läksin tagasi oma tuppa.
Endiselt ei saanud ma Lusyt peast välja. Ma mõtlesin läbi kõik asjad mida ma talle olin öelnud ning mida teinud kuid ei taipanud mida olin valesti teinud. Istusin laua äärde ning panin kaustiku infoga laua äärele. Võtsin sahtlist paberi ning hakkasin joonistama.
Kui joonistus oli valmis siis ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda.
Ups! Gambar ini tidak mengikuti Pedoman Konten kami. Untuk melanjutkan publikasi, hapuslah gambar ini atau unggah gambar lain.
*Mida teha kui parim sõber väldib sind?* Mõtted muudkui keerlesid mul peas ning ma ei saanud neid sealt välja. Panin joonistuse sahtlisse teiste joonistuste juurde ning võtsin laua nurgalt kaustiku.
Uueks ülesandeks oli paljastada ning vabgi panna pätid kes uimastavad ning röövivad inimesi et nende peal erinevaid katseid teha või lunaraha nõuda. Sellele ülesandele olin määratud üksi. Kaustikus oli inimese kes oli nende käest pääsenud nimi, aadress ja telefoni number. Võtsin laualt väikse märkmiku heitsin pilgu kellale. *17:45. Ma loodan et ta on kodus.* Kirjutasin märkmikusse aadressi, muutusin nähtamatuks ning lendasin aknast välja. Maandusin ühel kõrvaltänaval ning muutusin nähtavaks. Käksin selle maja ukse juurde ning helistasin kella. Natuke aega hiljem tuli ukse vastu umbes 20 aastane neiu. "Tere mina olen Mia ja mul oleks teile mõned küsimused." Ütlesin neiule kes vaatas mind nagu kummitust. "Ja kes te olete et te minult küsimusi küsima tulite?" küsis neiu mind hoolikalt silmadega uurides. "Ma olen S.A.S.A.'st" vastasin vaatasin neiu sinistesse silmadesse. "Olgu tulge edasi." ütles neiu ning tuli ukse eest ära. Astusin sisse. Neiu sulges minu taga ukse ning pani selle lukku. "Tulge edasi palun." ütles neiu ning juhatas teed elutuppa "Mille kohta ja mida te küsida tahtsite?" küsis neiu ning istus diivanile. "Ma tahtsin küsida selle röövi kohta." ütlesin ning nägin et neiu lõi silmad maha. "Kõik algas sellest et ma ostsin ühest kioskist pideli vett. Hiljem hakkas mul pea ringi käima ning ma kaotasin teadvuse. Ärkasin hiljem mingis keldri moodi ruumis ma olin kinni seotud ning mingi kett hoidis mind umbes 20cm kõrgusel põrandast. Mõlemad mu käed olid kõvasti kinni ning kettidega ette poole tõmmatud niimoodi et mu käsivarred olid vabad. Ma rippusin umbes 5 minutit üksi kuni sinna ruumi tuli üks maskiga mees ning küsis kas mul on mõni tuttav kes minu eest lunaraha maksaks. Mu vanemad maksid lunaraha ära ning mind lasti sealt umbes kaks nädalat pärast röövi ära." neiu rääkis mulle kogu info mida ta mäletas. "Aitäh et mulle sellest rääkisid."tänasin teda vapruse eest. Hakkasin juba uksest välja minema kuid neiu ütles veel: "Minu kõrval oli veel laud mille peal oli palju süstlaid. Ma arvan et mul on vedanud et mu vanemad lunaraha ära said maksta." Kirjutasin sellegi koos teiste asjadega üles ning lahkusin neiu kodust. Lendasin nähtamatult taas tagasi baasi. Jalutasin baasis mööda koridore ringi ning mõtlesin nende röövjate peale kuni nägin et mulle tuleb vastu Lusy taas käes tahvelarvuti. "Hei Lusy!" hõikasin juba kaugelt. Lusy vaatas mind korraks ja vaatas siis uuesti tahvelarvutit. "Lusy miks sa mind väldid?" küsisin kui ta oli must sammu emmale astunud. "Mul pole praegu muudeks jamadeks aega." vastas mulle Lusy. "Jamadeks? Kas sa tahad öelda et meie sõprus on jama?" küsisin olles samal ajal pettunud ning kurb. "No see on segav faktor." ütles Lusy ning kõndis edasi. Tundsin nagu midagi mu sees oleks katki läinud ning soolased pisarad voolasid mööda mu põski alla. Jooksin oma tuppa, lukustasin ukse ning vajusin lihtsalt põrandale. Vaatasin teisel pool ruumi olevast aknast välja ning mõtlesin üha uuesti sellele mis Lusy oli mulle hetk tagasi öelnud.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin seda rohkem pisaraid voolas mööda mu põski alla.
---|||--- Lisan siia juurde teise raamatu osad. Kui oled need juba ära lugenud siis võid oodata uut osa mis tuleb lähiajal.
