Pärast klassijuhataja tundi läksid kõik aktusele, mis kestis 30 minutit. Pärast aktust hakkasin koju minema. Teepeal nägin väga palju väikseid lapsi, kes kõndisid ringi koolikotiga.
Ma elan väikses majas metsa servas. Kogu mets on minu vara ning seal inimesi ei käi. Inimesi ei käi siin metsas kuna keegi mõtles välja mingi kuulujutu koletisest, kes elab selles metsas.
Ma elan üksi kuna vanemad surid autoõnnetuses, kus mina napilt eluga pääsesin ning surmaingliks sain. Olin, siis viiene ning kui mul hakkasid kasvama tiivad mõtlesin välja traksid millega saan tiivad kinni hoida.
Koolis on mul kehalises vabastus avarii pärast. Või vähemalt nii arvavad kõik. Tegelikult on vabastus kuna oleksin teistest parem ning paljastsksin oma tõelise olemuse.
Kodus panin esmaspäevaks kooliasjad kokku ning läksin metsa jalutama. Metsas oli tume ja veidi porine kuna siiski on sügis. Liikusin mööda kitsast jalgrada, mis viis puudest lagedale kohale. Kui kohale jõudsin võtsin tiibade ümbert kinnituse ära ning harjutasin oma imeilusate tiibadega lendamist. Oskan juba päris hästi lennata. Lendasin mööda tumenevad metsa. Lendasin veidi kõrgemale ja vaatasin imelist päikese loojangut. Kui päike oli loojunud kasutasin võimalust ja lendasin kõrgemale.
Kuna oli pime otsustasin lennata linna kohale. Kõigepealt läksin koju ning panin musta värvi riided selga. Lendasin kõrgele ning võtsin suuna linna peale. Liuglesin mööda öist linna kuni märkasin tüdrukut, kes seisis kõrgemal katusel ning oli valmis alla hüppama. Nägin teda kukkumas ning lendasin nii kiiresti kui sain ja püütsin ta ennem maapinda kinni ning maandusin sama katuse peal, kust ta alla tahtis hüpata. "Mis toimub?!?! Ma ju just... oota miks ma siin olen? Kes sa oled?" oli tüdruk imestuses. "Kõigepealt rahune." ütlesin mina, et rahustada tüdrukut. "Oot sul on tiivad?" oli tüdruk endiselt üllatunud. "Ütle mulle kõigepealt miks sa alla tahtsid hüpata." üritasin teemat kõrvale juhtida. "Sest mul pole koolis ühtegi sõpra ja mul pole vanemaid, kes minu eest hoolitdeks" vastas tüdruk kurvalt. "Mina võin su sõber olla, aga ära palun alla hüppa. Ja ära räägi kellelegi, et mul tiivad on." ütlesin oma uuele sõbrale, "ja ma sooviks teada, mis su nimi on." "Lucy" vastas tüdruk peale natuke aega mõtlemist. "nii nüüd mine siit katuselt alla ja ära enam nii tee."
"Heaküll"
Lucy kõndis ukseni, kus trep oli. Ta üritas ust lahti teha, kuid see oli lukku läinud. "See on lukus" vastas ta peale mõnda korda kui oli üritanud ust lahti teha. "heaküll ma võin sind lennates ära viia. Kuhu ma sind viin?" küsisin Lucy'lt peale hetkest vaikust.
"Sa võid mind kesklinna viia." ütles Lucy vastu. Ja nii me lendasimegi kesklinna.
ESTÁS LEYENDO
Surmaingli Saladus
FantasíaMia on 15 aastane surmaingel, kes sõbranna päästmise tõttu läheb allmaailmast üle taevasse. Deemonid üritavad taevast üle võtta, kuid kas nad saavad sellega hakkama? Ning mis võib veel juhtuda? Kui jutt meeldib, siis ära unusta jätta tähekest igale...
