97.peatükk

46 6 2
                                    

Enne kui allilma jõudsime minna lendasime linna.
"Kas sa deemoneid alla ei saa saata?" Küsis Otto tõsiselt.
"Neid on liiga palju." Ütlesin nähes et neid tuleb iga hetkega juurde.
Lendasime sealt edasi allilma. Muutsin meid nähtamatuks ning ilmusime uuesti nähtavaks kui olime jõudnud taeva ja Dema pealikuni kes olid ka teel allilma pealiku juurde.
Tee allilma pealikuni oli sõjakas kuna deemonid ei tahtnud meid mööda lasta. Lõpuks jõudsime allilma pealikuni kes ootas meid oma kabinetis.
"Teate. Ma olen siin istunud juba juba päris pikalt teid oodates." Ütles allilma pealik.
"Kas sa ise ka aru saad mida sa teed praegu maapeal?" Küsis Dema pealik.
"Muidugi saan. Ma tekitan kaost kõigi seas. Te kõik: taevarahvas, Dema ja ka inimesed olete nõrgad ja ei vääri seda plaaneeti nii et meie: deemonid oleme siin selleks et üle kogu see planeet ja teie kohad. Me saavutame võimu!" Ütles allilma pealik ning viimase lause ajal hakkas igast uksest sellesse ruumi sisse jooksma deemoneid kellele me kohe vastu hakkasime. Me ajasime deemonid uuesti uksest välja ning lukustasime uksed Dema ja Taeva võimu lukkudega. Mina olin üks neist kes ühte ust lukustas. Olin just luku peale saanud kui keegi mind seljatagant haaras ning pani tera kõrile. Sain kohe aru et tegu oli "Jumalateraga" nagu me seda nimetasime. See tera tapab ka hinge.
"Kui te midagi veel üritate siis ta sureb" ütles allilma pealik ning kõigi pilgud pöördusid minule ja allilmapealikule. Heitsin pilgu Ottole. Nägin ta silmis hirmu.
"Nüüd te lahkute ja alles siis ma lasen tüdruku lahti." Ütles mees kõvasti.
Mõne kiire liigutusega sain end ta haardest lahti kuid teha riivas mu õlga. See tegi jubedat valu ning võttis mult jalad alt. Maandusin ta ette hodides oma paremast õlast.
"No väike vapper meil siin." Ütles mees mille peale ma talt oma jalaga jalad alt ära tõmbasin ning ta käest tera haarasin.
Kohe jooksid teised pealikud ning Otto ja võtsid ta kinni.
Kohe kui ta oli kinni võetud tuli Otto minu juurde. Ma istusin endiselt veidi edasi maas tera käes.
"Kõik korras?" Küsis Otto. Võtsin käe õlalt. Õlg oli küll katki aga polnud kõige hullem.
"Mul on kõik ok" ütlesin ning tõusin üles. Püsti olles viskasin tera kaugemale maha.
"Lähme meie maapinnale nii kaua kuni nemad siin jändavad." Lisasin ning kui sain Ottolt noogutava jaatava vastuse lendasin üles Otto minu järel.

Surmaingli SaladusDonde viven las historias. Descúbrelo ahora