Surmaingli Saladus

83.peatükk

Kõndisime mööda lossi koridore suurte ustega pealiku kabineti juurde.
Otto avas ukse. Kõndisime sisse ning seisime kolmnurgas nagu lõunamaale lendavad linnud. Otto olles kõige ees ja mina tema järel.
"Oleme Dema saadikud ning tulime oma asjadele järgi." ütles Otto tugeva ja selge jäälega mille peale tõstis taeva pealik pea. Mind nähes ta tardus paigale.
"See on siis tõeline põhjus?" küsis taeva pealik vaadates mind üllatunult.
"Palun andke meile meie asjad ning me lahkume." ütles Otto taas tõsiselt vältimaks seda et mina peaks midagi rääkima.
Taevapealik tegi nipsu ning kõrvalt ruumist hõljusid kohale 5 kotti.
"Siin need on." ütles taeva pealik ning pöördus tagsi oma laua taha kust jälgis meist osasid kotte võtmas.
Veidi aega hiljem me pöördusime ning lahkusime ruumist. Lossi ees tabas meid üllatus kui kaugelt oli näha musti pilvi mis tähendasid deemonite rünnakut.
"Nüüd pole küll hea aeg." ütles Otto.
"Me saame ju midagi teha?" küsisin ning selle peale vaatas Otto mulle murelikult otsa.
"Sina vist küll mitte. Sa oled esimeseaasta oma." ütles Otto ikka vaadates mulle murelukult otsa.
Esimese ning teise aasta omad jäid seisma lossi ette. Kuulsin neid kolme ülbet teise aasta oma rääkimas kuidas keegi oli Demasse sattunud.
"Ma kuulsin et keegi olevat tulnud meile kes oli saanud metallist tiivad ning ta olevat eriline." rääkis see kõige ülbem sellest grupist "Aga ma ei usu seda. Ma arvan et see on kellegi nõme väljamõeldud jutt."
Mu käsi tõmbus vihast rusikasse. Astusin mõned meetrid neist veel eemale et ma enam neid ei kuuleks.
Jälgisin mida tegid Otto ning teised.
Deemonid olid jõudnud juba nendeni.
Sain aru et nad kasutavad võlujõudu et saata deemonid tagasi allmaa.
Kõik kes kasutasid võlujõudu olid kõik  mingi osa mettallist. Kohe tuli mul meelde õpikust loetu: Et kasutada Dema võlujõudu pead sa olema oma tõelise vormiga. Ehk kingitus mis sulle anti peab olema kõigile nähtav.
Kuulsin uuesti kogemata ülburite grupi juttu pealt.
"Vaata too väärakas vaatab neid nagu ta teaks mida nad teevad. Tüüpiline esimeseaasta oma."
Vahepeal olin juba maha rahunenud kuid nüüd pöördusin nende poole ning kõndisin lähemale.
"Sa ära tee ennatlike järaldusi. Sa ei te mind." ütlesin ülbarile. Selle peale ta ainult naeris.
"Sa isegi ei oska seda keelt mis on Dema õpikus. Ja sa ei tea mis on see loits mida nad kasutavad et neid allilma saata." irvitas kõige ülbem mulle näkku.
Vaatasin nende poole ning keskendusin. Kõik loetu käis peast läbi kuni jõudsin õige asjani.
"Tagasi oma kohta." laususin loitsu nime ning vaatasin neile uuesti otsa.
Peale nime tuli veel meelde et kui olla piisavalt võimas on võimalik kõik korraga saata tagasi oma ilma.
"Otto nagunii ütles sulle." nähvas ta uuesti.
Astusin mõned sammud neist eemale ning võtsin välja oma tiivad. Mu metallist tiivad peegeldasid õrnalt päiksevalgust kui tõusin õhku ning lendasin Otto ja teiste kohale ning laususin Tagasi oma kohta loitsu ning tegin kätega vajaliku liigutuse mille peale tuli minust ere valge valgus mis läks üle taeva edasi saates kõik deemonid tagasi allilma.
Tundsin energa nappust ning kukkusin alla pehmele pilvele. Tiivad muutusid taas nähtamatuks. Ümbrus muutus uduseks ning silmad hakkasid kinni vajuma. Otto jooksis kohe minu juurde.
"Oled sa ok?" küsis Otto murelikult mulle otsa vaadates just enne seda kui ma kokku kukkusin.