38.peatükk

107 20 1
                                    

Üks poiss oli umbes 30 meetri kaugusel ja hoidis käes pakki. See plahvatas aeglaselt. Tuli hakkas väga aeglaselt levima mujale. Võtsin Lusy sülle ning jooksin ruttu poe kõige kaugemasse otsa.
Nägin kuidas tuli aeglasest aina kiiremini levima hakkas. Olime nüüd umbes 200 meetri kaugusel poisist kes oli pommiga.
Kükitasin vaheseina taha ning panin Lusy maha. Nüüd läks kõik jälle kiirest edasi ning kuulsin kõva pauku ning inimeste karjumist tuli jõudis kiirest selle poeni kus me olime. Kasutasin võlujõudu ning tegin meie ümber kaitsva kilbi mis hoidis tule eemale. Hoidsin seda umbes 2 minutit ning siis ma enam ei jõudnud ning lõpetasin. Kogu pood põles ning kõik kohad olid täis inimesi kes olid saanud viga ning kes olid ka surma saanud.
"Appi kui õudne." ütles Lusy kui nägi inimesi kes lamasid maas.
Üks inimene kes oli saanud tõsiseid vigastusi kuid oli teadvusel ning ta elu polnud ohus vaatas meid. Ta nägi mida ma tegin.
"Appi!" karjus kaugemalt naise hääl. Jooksime Lusyga sinna ning nägime naist koos väikse lapsega. Mõlemal olid tugevad põletushaavad ja väike tüdruk oli teadvusetu. Laskusin põlvili tüdruku kõrvale. Panin oma käed ta rinnale ning hakkasin võlusõnu lausuma.
"Mida te teete?" karjus naine hüsteerias.
"Ärge muretsege kõik saab korda." ütles Lusy naisele rahustavalt.
Tüdruk oli umbes 5-6 aastane.
Tüdruk tuli teadvusele ning ma tõstsin käed ta rinnalt ära. Mõnekümne sekundiga paranesid ta haavad peaaegu täielikult. Ta ema vaatas mind üllatunult ning ütles: "Ma tänan sind" ning aitas oma tütre püsti. Läksime nende juurest ära ja nägime suures koridoris palju inimesi kes olid ehmund ja paljude põletushaavadega ning kõndisid koridoris et aidata keda veel said.

Surmaingli SaladusWhere stories live. Discover now