Surmaingli Saladus

24.peatükk

Pealik vaatas mind olles segaduses aga samas olles õnnelik et terve olin.
"Jah sain. Aga ma kasutasin võlujõudu ja sain terveks." ütlesin ning vaatasin pealikule otsa.
"Kas sa saaks ka teisi ravida?" küsis pealik peale mõttepausi.
"Ma arvan et tasub proovida."
Jalutasime mööda pikka valget koridori palatite poole. Jõudsime koridori kus olid inglid kes ootasid oma sõprade ja lähedaste kohta rohkem infot. Läksime esimesse palatisse. Seal oli üks sõduritest kes võitles, pihta saanud jalga. Manin mõlemad käed haava kohale ning kasutasin jõudu ning haav paranes. Mõni hetk hiljem ärkas ka ingel. Ta vaatas meile otsa ning ma bõtsin oma käed ta paranenud haava kohalt ära ning taganesin sammu.
Pealik rääkis talle natuke minust ning sellest mida ma teinud olin ning ingel ränas meid. Läksime palatist välja ja kuulsime kisa koridori keskelt. "Appi ta muutub mustaks!" karjus paanikas ingel. Jooksime sinna ja nägime et üks palati uks oli lahti ning kõik inglid olid selle ümber et näha mis toimub. Astusime sisse ja nägin et voodis lamas pooleldi mustaks muutunud Keyre. Ruumis olid veel mõned nutvad inglid kes talle lähedased olid.
Astusin Keyre kõrvale ning panin oma käed ta südame kohale. Kasutasin jõudu nõrk jõud enam ei töötanud. Kasutasin aina tugevamat jõudu kuni lõpuks nägin et ta hakkas paranema. Ere valgus mis mu kätest tuli peletas eemale musta needust mis Keyre nahal oli. Hakkasin väsima kuid ei lõpetanud. Kui viimane väike must laik oli läinud juhtus midagi ning ma lendasin vastu seina ning sealt edasi maha.
Tõusin üles ja vaatasin Keyret. Ta hakkas ärkama. Ta tegi silmad lahti ning vaatas ruumis ringi. Kuna kõik vaatasid teda siis ta küsis: "Miks te kõik mind vaatate?"