Surmaingli Saladus

19.peatükk

Peale kooli saatsin Lusy koju ning jalutasin ise ka koju. Panin selga teised riided ning lendasin taevasse. Lendasin lossini ning sealt edasi pealiku ruumi.
"Tere! Kuna ma ei suuda veel otsustada, siis sooviksin umbes aasta, et otsustada ja mõelda teie pakkumise peale." ütlesin pealikule ennem kui ta jõudsis midagi öelda.
"Tere. Heaküll, mulle sobib nii ka." ütles pealik mulle vastu.
"Nägemist!" ütlesin ning lahkusin ruumist. Läksin lossist välja ning lendasin mööda pilvi. Nägin kaugelt väikest küla pilvedel ning lendasin sinna. Kaugelt tundus see külana, kuid tegelikult oli see väike linn. Seal elasid põhiliselt hinged, kuid ka mõni üksik ingel.
Maandusin ning liikusin edasi jala. Nägin, kuidas väikeste laste hinged mängisid ning suuremad neil silma peal hoidsid. Nägin ühte enda vanust hinge ning läksin tema juurde.
"Tere! Mina olen Mia." ütlesin tüdrukule.
"Tere Mia! Mina olen Keyre." vastas mulle tüdruk naeratades.
"Mis küla see on?" küsisin.
"See on küla neile, kes annavad teada kui deemonid peaks tulema."
"Et siis deemonid tulevad siit läbi kui nad lossi juurde lähevad?"
"jah" vastas tüdruk lõpetuseks ning vaatas kaugusesse, "Ja sealt nad jälle tulevad." ütles tüdruk ja jooksis aparaadi juurde. Ta vajutas nuppu ning tuli tagasi minu juurde.
"Viimane kord nad tulid väga kiiresti tagasi. Siinsed hinged räägivad, et ülivõimas ingel oli nad ära ajanud." ütles tüdruk ning vaatas, kuidas deemonid lähenesid. Punastasin veidi ning vaatasin ka, kuidas must udu lähenes.
"Peaksime vist sisse minema või mis?" Küsis tüdruk ja vaatas nüüd mind.
"Ma arvan, et ei peaks enam peitma ennast." ütlesin Keyrele ning lendasin kõrvale maja katusele. Keyre jäi mind imelikult vaatama, kuid sisse ka ei läinud.
Deemonid olid üpris lähedal ning käima hakkas alarm. Kõik jooksid sisse kuid mina ja Keyre käime välja.
"Me peaks päriselt ka sisse minema!" hõikas Keyre üle häire.
Nüüd olid juba deemonid piisavalt lähedal. Tõstsin käed ja laususin samad sõnad mis varem. Kätest tuli üli eretat valgust ning udu kadus ja deemoneid oli näha laususin veel paar sõna ning ligutasin natuke käed lahti ning lõin plaksuga kinni. Pärast plaksu tuli kätest veel eredat valgust ning deemonid, kes olid saadetud kadusid sekundiga. Keyre vaatas seda kõike ning oli hämmingus.
"Sina ajasidgi deemonid varem ka ära?" küsis keyre kui katuselt alla lendasin.
"Jap mina jah." vastasin ning hüppasin läbi pilvede vahelise agu enda ees. Olin kuskil külmas kohas. Kõik oli lumine kuid ilus. Lendasin üli kiirusega tagasi kodulinna poole. Kui nägin kaugelt kodulinna muudsin end nähtamatuks ning läksin koju.