Surmaingli Saladus

20.peatükk

Aeg möödus ning taaskord oli nädalavahetus.
Käisin taeva raamatukogus ning võtsin võlukunstide raamatu.
Helistasin Lusyle kui olin koju jõudnud: "Tsau Lusy!" ütlesin kohe Lusyle kui ta vastu võttis.
"Tsau Mia!"
"Kas sa viitsid minu juurde tulla terveks ülejäänud päevaks?"
"Ja ikka ma 10 minna pärast seal." ütles Lusy lõpetuseks ning pani telefoni kinni.
Tegin paar harjutust, kuidas midagi nähtamatuks muuta ja kuidas tagasi.
10 minutit peale kõne jõudis Lusy.
"Tsau. Ma võtsin raamatukogust selle raamatu ja ma tahaks neid harjutada, aga üksi on igav. Selle pärast ma sind kutsusingi." ütlesin Lusyle kes polnud jõudnud veel uksestgi sisse astuda.
"Tsau. Aga kus sa neid harjutada tahad?" küsis Lusy sisse astudes.
"Ära jalanõusid ära võta mul oli plaan taevasse minna ja siis sa näed ka taevast ning saan sind tutvustada valgete inglite pealikule." ütlesin Lusyle õnnelikult ning Lusy jäi mind imelikult vaatama.
Ta järgnes mulle taga aeda ning kui olime kohas, kus keegi ei näinud tõstsin käe tema peale ning laususin mõned võlusõnad. Hetk hiljem oli ta nähtamatu inimsilmale. Tegin ka ennast nähtamatuks, kuid Lusyle nähtavaks. Lasin tiivad välja ning võtsin Lusy kätest kinni. Lendasime taeva poole. Kui jõudsime pilvede peale oli Lusy nägu hindamatu. Ta nägi esimest korda taevast kui kohta. Lendasin lossini ning astusime sisse.
"See koht on imeline." ütles Lusy vaadates seinu, lage ning põrandat.
Jõudsime ukse taha ning ma koputasin.
Astusime sisse. "Tere. Tema on Lusy mu sõber maa pealt."ütlesin pealikule kes tegeles paberitööga. Ta tõstis pea ning oli hämmingus.
"Lusy tema on valgete inglite pealik." ütlesin, et vältida piinlikku vaikust. Kuid see tuli ikkagi peale seda lauset.
"Heaküll me nüüd läheme." ütlesin kui ei tulnud enam midagi muud pähe.
Läksime lossist välja ning võtsin Lusyl taaskord käest. Lendasime kohta, kus polnud kedagi ega midagi. Olid ainult pilved meie jalge all.