Surmaingli Saladus

92.peatükk

Suve lõpp

Olen terve suve Otto ja Lucyga lõbusalt aega veetnud.
Dema tunde suvel polnud mis tähendas rohkem vaba aega.
Täna lähen mõlemaga lõbustusparki.
Augustikuu soojad suveilmad on minumeelest suve parim osa.
Jalutasime jäätist süües lõbustuapargi poole.
"Ma pole kindel kas ma kõigi peale julgen minna" ütles Otto oma jäätist lõpetades.
"Sa ütlesid et sa tuled." ütlesin teades et ma pean ta kaasa tirima.
"Ahh mai tea enam." ütles Otto ning vaatas murelikult tänava lõpus paistvat lõbustusparki.
Küll ma ta nendele ka vean kuhu ta minna ei taha.
Lõbustuspargi väravas saime Lucyga kokku ja
Kõigepealt käisime läbi kõik sellised väiksemad kohad ning siis pöördusime suuremate juurde.
Esimene suurem kuhu läksime oli selline mis läks vaikselt kõrgele ja siis kukkus nagu kivi alla.
See oli lõbus. Eriti lõbus oli see kui Otto karjus alla kukkumise ajal.
Ma narrisin teda päris palju selle pärast.

Viimaseks olime jätnud vaateratta ning nüüd olime vaaterattal teel üles.
Suvine päikseloojang oli perfektne vaade selle ilusa õhtu lõpuks.
Nägin kaugusea päikse eest läbi virvendamas musti kujutisi.
"Otto kas sa nägid seda?" Küsisin Otto käest kes samal ajal päikest vaatas.
"Nägin, ja see nägi välja nagu töö meile." Vastas Otto mulle.
Kuulsime alt maapinnalt karjumist. Alla vaadates nägime kuidas deemonid inimesi hirmutasid.
Paanikas inimesed karjusid nii maapinnal kui vaaterattal.
Viisin inimesed vaaterattalt lähedal asuvale katuse samas kui Otto maapinnal deemoneid minema ajas.
Vaateratta tühjendamise järel läksin Ottole appi. Kasutasin oma võimast loitsu mille järel kõik deemonid allilma läksid. Olime mõlemad Ottoga segaduses et inimesed neid nägid.
Sealt läksime kohe edasi Demasse kus andsime rünnakust teada.
Kohe aeti kokku grupp tugevamate Dema saadikutega ning me läksime allilma õiglust nõudma.