Surmaingli Saladus

58.peatükk

Lamasin oma voodil ja mõtlesin elu üle järele.
Kõlas koputus.
Heitsin pilgu uksele ning lasin siis peal tagasi voodile langeda. Mul polnud tahtmist minna vaatama kes on ukse taga.
Koputus kõlas uuesti umbes minut pärast esimest.
Tõusin istukile ja vaatasin ukse poole.
Ikkagi ei läinud ma uksele vastu.
Väljas sadas vihma ning tihedasti välkus elekter mis valguskiirusel maa poole sööstis.
Kuulsin kuidas sammud uksest kaugemale läksid.
Lendasin aknast välja ja sealt edasi elektrist välkuvasse taevasse.
Pilvedest kõrgemal oli näha imelist päikseloojangut.
Kohe kui maandusin pilve peale muutus mu tavapärane riietus imeliseks kleidiks. Jalutasin lossini kus tuli mulle vastu valvur kes mind kohe sisse juhatas. Kõndisime suure saalini ning kui jõudsin ukse taha läksid uksed lahti ning ma jalutasin mööda vahekäiku kõikide hingede ja inglite ette lavale.
Laval seisis pealik ning veel mõned teised tähtsad hinged.
Ühel hingel oli käes väike kroon.
Astusin pealiku kõrvale ja naeratasin.
Pealik rääkis kõigile kohalolijatele mida head ma olin teinud ja kui võimas ma olen. Lõpuks pöördus pealik minu poole: "Mia kas sa oled valmis võtma täieliku vastutuse taeva eest ning et hoida tasakaalu hea ja kurja vahel?"
Naeratamist oli lihtsalt võimatu lõpetada.
"Jah." ütlesin selge häälega ning pealik pani väikse krooni mulle pähe. Koha hakkas toimuma midagi imelikku. Sädelus tuli kroonist ning tegi mulle tiiru peale kuid selle asemel et minna tagasi krooni läks see minu sisse. Tundsinkuidas sellest sai kiiresti vägi ja jõud. Tundsin end võimsana.
Kogu ruum hakkas plaksutama ning ma ei suutnud taas naeratamist lõpetada.
Märkasin et mu ümber on hele kuma.
Pärast saalis tegevust oli pidu kõigile taeva elanikele tähistamaks uue pealiku saabumist.
Peale pidustust läksin taas allapoole pilvi oma inimelu juurde. Läksin baasi sest vihm oli tugevnenud ning välk sähvatas aina rohkem ja kiiremini kui varem.
Kahjuks pole võimalik ilma väga muuta sest see pole osa meie kui taevainimeste võimetest.
Olin taas oma tavapärases riietuses.
Hiiglaslik õhubaas oli oli täis sähviva välgu valgussähvakaid.
Peale igat lähemal olevat sähvatust baas värises veidi.
Torm oli kestnud juba üpris kaua kuid alles nüüd läks torm suureks. Iga sähvatuse järel värises baas ning kui välk väga lähedal sähvatas läks baasis värisemise ajal ka elekter korraks ära.
Hakkasin just oma toa ukse poole minema kui baas värises väga kõvasti ning kaldus ühele küljele. Kukkusin ning libisesin veidi maas edasi. Tõusin kiirelt lendu ning lendasin aknast välja et oleks näha mis on juhtunud.
Üks mootoritest oli välhu tabamisel üles ütlend ning nüüd ei tööta baasi süsteem korralikult.
Hetk hiljem tabas välk ka teist mlltorit mis viis elektri rivist älja. Lendasin tagasi baasi sisse ning hoidsin kogu väe ja võlujõuga baasi üleval. Raadiost lõlas Henry hääl: "Kõikidel minna lennukitesse ja koonduda rannal olevale sõjaväe baasi." Sisenesin Henry mõtetesse.
*Viimane lennuk. Vähemalt mahuvad kõik ära. Väga hea et me vee kohal oleme siis ei saa keegi alla jääda.* mul polnud enam mõtete lugemise jaoks piisavalt jõudu. Hoidsin baasi võlujõuga üleval nii kuidas suutsin.
Kuulsin kuidas viimane lennuk välja lendas.
Ma ei jõudnud enam.
Kukkusin vastu põrandat ning selle järel hakkas koheselt baas vee poole kukkuma.
Tõstsin taas käed ning baas jäi jälle õhku pidama.
Astusin sammu aknale lähemale. Kohe hakkas baas taas langema. Ja kui seisma jäin siis jäi baas taas pidama. Otsustasin joosata.
Lasin baasil langema hakata ja ise hakkasin jooksma.
Ma polnud piisavalt tugev et lennata.
Ma jõudsin juba aknani kuid enne välja hüppamis ma kukkusin ning baas kukkus suure plartsakaga vette ja mina jäin sinna sisse.