Surmaingli Saladus

82.peatükk

Vaatasin ennast peeglist. Must kleit, sukad, jalanõud ja peaehe läksik kõik omavahel kokku ning nägid mu seljas täitsa okeid välja.

Kuulsin inimesi rääkimas kui trepist alla kõndisin.
Alla jõudes nägin Ottot ühes teistega rääkimas.
Kõndisin vaikselt ta selja taha.
"BOO!!" Hõikasin ta õlgadest kinni võttes.
Otto ehmus ning karjatas kõrge häälega.
Terve grupp naeris.
Vestlesime veel mõnda aega kuna aega veel oli.
"Kes veel puudu on?" küsis Otto ringi vaadates.
"Teise rühma 3 tüdrukut." sai ta ühelt sõbraliku näoga poisilt vastuseks.
"Jälle nemad." ütles Otto pahaselt "järgminekord lähme ilma nendeta kui nad hiljaks jäävad."
Vestlesime veel kuni nende tulekuni.
Trepist tuli kolm õelust kellega olin kohtunud koridoris.
Seisin nende poole näoga ja Otto poole seljaga. Neid nähes astusin sammu tahapoole ning läksin Ottole vastu.
Otto võttis mu õlgadest õrnalt ning sosistas: "Kui ma nüüd õigesti arvan siis te olete varem kohtunud."
Noogutasin ning Otto lasi mu õlgadest lahti.
"Lähme siis." ütles Otto ning vajutas seinal olnud nuppu.
Meie ette ilmus bussi laadne sõiduk ilma katuseta.
Istusime peale. Mina istusin Otto kõrvale kõige ette.
Mõne hetkega olime taevas. Sõiduk sõitis aeglaselt linnatänavat mööda lossi poole.
Mind nähes hakkasid kõik hinged ja inglid sosistama ning vaatasid mind.
"Nad vist nägid sind." tegi Otto nalja mille peale me mõlemad naersime.
Jõudsime lossi juurde.
Kõik tulime sõidukilt maha ning kõndisime lossi poole. Tuttavad näod vaatasid üllatunult mulle otsa.