Surmaingli Saladus

77.peatükk

"Sa päästsid mind jälle. Aitäh." ütles tüdruk ja kallistas mind. Ma kallistasin teda vastu.
Ka teised inimesed kogunesim meie juurde. Kuulda oli kiirabi lähenemas.
Nägin et tüdrukul on külm. Võtsin kaldalt enda jope mille olin sinna enne jätnud kui vette sukeldusin. Panin jope tüdrukule ümber.
Tüdruk vaatas mulle otsa. Sain kohe aru et kui ta kohe sooja ei saa jääb ta haigeks.
"Mul on nii külm." ütles tüdruk vaadates mulle abitult otsa.
Võtsin mõlemad tüdruku käed ning andsin talle läbi käte soojust.
Neiu vaatas mulle imestunult otsa.
Kasutasin ära enamus oma kehasoojust enne kui kiirabi kohale jõudis.
Mul oli endal juba üpris külm.
Kui kiirabi jõudis võtsin oma käed tüdruku juurest ära ning kiirabi pani tüdruku kanderaamile millega tüdruk kiirabiautosse viis. Kuna õues oli külm ja olin enamus oma kehasoojusest ära andnud hakkas mul iga hetkega rohkem külm. Ning kuna olin oma jope tüdrukule ümber pannud olin ainult õhukese pluusiga.
"Kas te olete nõus mõnele küsimusele vastama?" küsis politseinik minu käest.
"Ikka." vastasin väriseval häälel sest mul oli jube külm.
"Kas teie tõite inimesed autost välja?" küsis politsei märgates et mul on külm.
"Jah." vastasin ning kukkusin alajahtumisest kokku.
Kuulsin veel kuidas politseinik karjus kiirabile et oleks abi vaja.

Ärkasin haiglas. Vaatasin veidi ringi ja nägin et seina peal olev kell näitas 7:00
Mul polnud enam külm.
Sisse astus õde.
"Tore et te olete ärganud." ütles õde mulle nähes et olen üleval.
"Kuidas selle tüdrukuga on kes autos oli?" küsisin õe käest kes sättis mingeid masinaid.
"Temaga on kõik korras. Ainult mõned sinikad." ütles õde mulle ja naeratas. "Sinuga on ka kõik korras ning võid neid vaatama minna või lahkuda kui soovid."
"Ma sooviks neid külastada palun." ütlesin õele otsa vaadates.

Jalutasin mööda haiglakoridori palatini kus peaks olema kogu pere kelle ma päästsin.
Koputasin ning astusin sisse.
"Tere." ütlesin sõbralikult kõigile kolmele toas viibijatele.
Sain kõigilt kolmelt ka tere vastu.
"Aitäh et sa meid sealt ära päästsid." ütles naine ning naeratas.
"Kuidas te ennast tunnete? Kõik korras?" küsisin uudishimulikult.
"Arst ütles et peame veel siin olema umbes päeva ning siis võime minna." ütles naine ning vaatas seekord naeratades tüdruku poole.
"Ma nüüd lähen." ütlesin ja naeratasin õnnelikule perele.
"Nägemist." öeldi mulle vastu ning ma vastasin neile samaga. Kõndisin haiglast välja ning nurgataha kus kedagi palnud ning nähtamatuna mendasin tagasi majja kus mul tunnid hakkavad.