93. peatükk

47 8 1
                                    

Allilma jõudes ootas meid ees armee deemoneid kelle me olime eelnevalt tagasi allilma saatnud.
Deemonid olid vihased.
Kõndisime neist mööda ja otse allima pealiku kabinetti.
"Kuidas ma olen ära teeninud selle üllatusliku visiidi?" Küsis allilma pealik ja käeviibatusega lõi ta ukse meie selja taga kinni. Oli ka kuulda et see läks lukku.
Aimasin halba.
"Miks olid deemonid maa peal nähtavad?" Küsis kõige ees seisev mees.
"Sest maailm on hukkas noorhärra." Ütles allilma pealik püsti tõustes.
"Sellel planeedil teavad varsti kõik mis siin tegelikult toimub ning kes me oleme samas ka seda kui ohtlikud me oleme." Jätkas ta ning tundsin külmavärinaid oma seljal.
Ühe nipsuga avanes meie jalge all maapind ning kõik hakkasid kukkuma. Kiire mõtlemisega tegin teiste ümber mulli mis õhku seisma jäi samas kui ise jäin sellest välja.
Lükkasin mulli taas üles ning vabastasin nad mullist august veidi eemal.
"Sina jääd veel mulle jalgu." Ütles pealik ning tekitas kiirelt mulli ümber minu.
Teadsin et sellest midagi head ei tule.
"Vabastage meie saadik kohemaid!" Ütles taas sama mees kes oli enne rääkinud.
Allilma pealik tagi nipsu ning me olime kahekesi hoopis teises ruumis.
"Tead seda kohta me nimetame hingepiinaks." Ütles ta ning oli kuulda hingede kriiskavaid karjeid.
"Sind ma nende sekka ei pane sest sinust ma tahan kohe lahti saada. Sina lähed hingeõgija järjekorda." Ütles pealik ning naeris õelalt kui mulli järjekorra lõppu saatis.
"Edu sulle Mia. Sul läheb seda vaja" lisasta enne kui taas ära kadus.
Hingede järjekorra lõpus oli suur nelja peaga elajas kes oli koera ja draakoni vahepealne.

Surmaingli SaladusWhere stories live. Discover now