Surmaingli Saladus

79.peatükk

Alustasin õpiku lugemist ilma et oleks väga kuulanud mida õpetaja rääkis.
Olin jõudnud juba poole raamatu lugemiseni kui kuulsin õpetajat ütlemas: "Olete nüüd vabad ja võite minna."
Olin just poole lehekülje peal. Võtsin raamatu kätte ning hakkasin klassist seda lugedes välja kõndima.
"Mia sina jää korraks siia." kuulsin õpetaja häält mulle järgi ütlemas. Tõstsin pea raamatust ning pöörasin tagasi klassi poole. Jätsin sõrme raamatu vahele kui selle kinni panin ning hoitsin seda ühe käega paremal pool küljel.
"Ma panin tähele et sa ei kuulanud tunnis väga midagi." rääkis õpetaja murelikult "On kõik korras ikka? Ma tean et sa oled uus ja see kohutav õnnetus mis sind meie juurde tõi juhtus alles mitte väga kaua aega tagasi."
"Ei ja kõik on korras. Pole vaja muretseda." rääkisin et õpetaja ei muretseks.
"Oled ikka kindel? Ma saan sulle soovitada kedagi kes sind võib aidata sellest traumast üle saada." rääkis õpetaja üritades mulle mingit psühholoogi aega panna.
"Ei ole vaja. Ausalt ka. Kõik on korras." ütlesin ning vaatasin õpetajale vastumeelselt silma vaadates.
"Igatahes. Ma nägin et sa uurisid meie õpikut." ütles õpetaja näidates mu käes olevale õpikule.
"Ja see on päris huvitav." ütlesin vastu tõstes õpikut ning hoides nüüd seda kahe käega.
"Varsti kui seda lugeda oskad siis on veel huvitavam." ütles õpetaja naerdes.
"Tegelikult ma lugesingi seda." ütlesin tõsiselt.
"Ja sa said aru?" küsis õpetaja nüüd ka tõsisel toonil.
"mhmm" ütlesin pead noogutades.
"Nägemist." ütlesin õpetajale klassist väljudes.
Viisin õiku oma tuppa ning otsustasin koridorides natuke ringi jalutada.
Igal uksel oli midagi sisse joonistatud mis näitas mis neid oli siia toonud.
Kujutised kordusid tihti.
Olin juba viimases koridoris ringi jalutamas kui taipasin et ühelgi uksel peale minu oma pole tiibu.
Olin veidi imestunud kuid ma polnud ainuke kellel ainukesena oma kujutis oli.
Kuulsin inimeste hääli nurga tagant ning tõmbasin kapuutsi pähe.
Nurga tagant tuli 3 tüdrukut. Nägid jube ülbed välja.