Surmaingli Saladus

37.peatükk

Tundsin teravat valu oma käes. Vaatasin oma veritsevat kätt ning lendasin pilvede kohale. Maandusin pehmel pilvel. Kasutasin oma võlujõudu ja tegin oma käe korda. Või noh enam-vähem korda. See valutas ikka aga enam ei veritsenud.
Muutsin ennast nähtamatuks ja lendasin oma kodu juurde. Läksin sisse ja muutsin end nähtavaks. Võtsin veidi kartuleid ning praadisin endale süüa.
Kui olin söömise lõpetanud jalutasin linna poole. Kui jõudsin kesklinna nägin kuidas tukekahjut kustutati ning et parameedikud vaidlesid ikka veel Lusyga et ta peaks ikka nendega haiglasse minema. Jalutasin lähemale ja Lusy nägi mind.
"Mia!" karjus Lusy ja jooksis minu juurde ning kallistas mind. "Nii tore sind näha."
Ta naeratas mulle salakavalalt ning tegi silma. Naeratasin talle sõbralikult vastu.
Natuke aega hiljem tulid parameedikud. "Te peaksite meiega koos ikka haiglasse tulema." ei jätnud nad ikka järele.
"Ei minuga on kõik korras saage aru juba." ütles Lusy neile vinguvalt vastu.
"Kui ta ütleb et temaga on kõik kossas siis temaga on kõik korras." ütlesin ka parameedikutele sõbtalikult. Lõpuks andsid parameedikud alla ning läksid ära.
Pöördusin Lusy poole. "Kuidas sa end tunned?"
"Hästi." vastas Lusy mulle kohe rõõmsalt vastu. "Aitäh et sa mind aitasid."
"Pole probleemi. Sind ma aitaks alati." ütlesin Lusyle vaikselt vastu.
"Sa võid minu juurde elama tulla ma ei ole väga kodus." ütlesin viimaks.
"Okey" ütles Lusy endiselt rõõmsalt.
Jalutasime jutustades minu koduni ning me sõime mu praetud kartuleid.
Hommikul.
Läksime linna et ma saaks Lusyle uusi riideid osta kuna tema riideid põlesid tulekahjus ära.
Kui jõudsime kaubanduskeskusesse oli mulle kõik aegluubis. Nägin kuidas inimesed muutusid aeglasemaks ja aeglasemaks. Alguses ei saanud ma aru mis toimub kuid siis ma märkasin seda.