Surmaingli Saladus

91.peatükk

"See ei tööta minu peal enam" ütlesin ning ühe liigutusega oli mees maas pikali.
Muutsin meid mõlemaid nähtamatuks ning võtsin mehel kratist kinni. Lendasin temaga Demasse kus tema üle mõisteti kohut ning pandi Dema valglasse kinni kus ta ei saa oma võimeid kasutada.
Ma ei leidnud neiut kelle ta ole ära neednud kuid teatsin et õhtul on ta kindlasti kohal.
Õhtu saabudes lendasin lauluväljakule ning võlujõudu kasutades kaotasin ära kõik padrunid turva relvadest.
Kõik läks enam vähem samamoodi nagu minuga neiu varastarud relva kontrollisin eraldi üle et seal padruneid poleks. Kui neiu oli samas kohas kus mina eelmine kord ning tulistas pääses ta sellest nõudusest ning kukkus põlvili.
"Ma olen elus." ütles neiu rõõmsameelselt samas kui tal pisarad mööda põski alla voolasid.
Turvad olid taas hakkanud lavale jooksma.
Lendasin neiu ette ning muutusin nähtavaks.
Aitantsin talle ning muutsin ta koos endaga nähtamatuks.
Tõusin lendu.
Maandusin mõni tänav kajgemal ning muutsin meid mõlemaid nähtavaks.
"Kõik ok?" küsisin kui ta endiselt imestunult mind vaatas.
"Jaa?" ütles ta kahtlevalt.
"Teeme nii et sa ei räägi sellest kellelegi mis juhtus. Okei?" küsisin kiirelt.
"Okei." ütles ta endiselt imestunult.
Muutusin nähtamatuks ning lendasin ära.
Läksin tagasi Demasse. Hetkel toimus õhtusöök aga söögiks oli kalasupp niisiis söökla uksest ma kaugemale ei läinud.
Seisin söökla ukse juures ning uurisin menüüd seinal.
"Boo!" kõlas selja tagant mille peale ma võpatasin.
Pöörasin kiirelt ümber ning leitsin enda selja tagant Otto naermas.
"Oke nii naljakas see nüüd ka ei olnud." ütlesin kui Otto toetus vastu seina et mitte naeru pärast pikali kukkuda.
"Oli küll." ütles ta läbi naeru.
Vaatasin menüüd edasi kuna mul oli veel terve järgmine nädal vaatamata.
"Sa sööma ei lähegi?" küsis Otto kui oli oma naermise lõpetanud.
"Kalasuppi ma küll ei söö." ütlesin ning vaatasin Ottole otsa.
"Ega mulle ka see ei maitse. Äkki läheks välja sööma?" pakkus Otto välja.
"Sobib." ütlesin ning pöörasin enda välisukse poole.