Teades et tatoveering põhjustaks taevas palju segadust panin selga pikkade käistega pluusi.
Muutsin oma metallist tiivad kohevateks valgeteks ja lendasin taevasse.
Olin taevaküla juures. Kaugemalt paistis loss.
Hingsin sügavalt sisse ning kõndisin läbi küla. Enamus ingleid kes olid varasemalt päästetud deemonite käest olid ka seal ning olid väga üllatunud mind nähes.
Tänavad täitusid vaikusega kui ma sealt läbi kõndisin. Vaatasin otse ette liikudes sihikindlalt lossi poole.
Läksin lossi jõudes kohe pealiku ukse juurde ning koputasin.
"Sisse!" tuli mulle vastuseks et võin sisse minna.
Lükkasin suured uksed lahti ning astusin sisse.
"Mia!" oli pealik üllatunud. "Sinuga on kõik korras?"
"Ma loobun oma kohast pealikuna." teatasin kindlal häälel kuid samas sisemus oli selle vastu.
"L-loobud?" oli pealik segaduses.
"Jah ma loobun." vastasin taas kindlalt seistes keset ruumi ning vaadates pealikule otsa.
"Võin ma küsida miks?" küsis pealik sooviga teada saada.
"See on isiklik." ütlesin vastuseks ning kõndisin uksest välja.
Tundsin end kohutavalt et nii olin ära läinud kuid mul ei jäänud muud üle.
Kõndisin lossist välja.
Minu juurde jooksis noor inglel.
"Aitäh et sa mind seal päästsid." ütles neiu ning kallistas mind.
Kallistasin teda vastu.
Peale kallistust ilmus pilvede vahele auk kust ma läbi hüppasin ning maa poole tuhisesin.
Nähtamatuna läksin taas baasi.
Mõttejõul kaotasin kõikjalt ära video minust.
Istusin taas katusel kus olin avanud halli kirja.
Tundsin ennast väga halvasti et olin niimodi lahkunud.
Vaatasin taevasse kogunevaid musti pilvi. Oli tulemas torm. Midagi seal tavas toimub millest mina midagi ei tea.
Hakkas sadama ning mu valged kohevad tiivad muutusid metallist tiibadeks.
Istusin seal katusen nüüd vaadates äikes ja mere hiiglaslikke laineid.
Mu kõrvale maandus üks noormees.
"Tere." ütles ta sättides ennast samamoodi istuma nagu mina.
"Tere." ütlesin vastu ning vaatasin ta poole. Kohe jäi mulle silma samasugune tatoveering käe peal nagu minul.
"Kui sa soovid näha kus me kõik elame võid minuga kaasa tulla ja ma näitan sulle." ütles noormees ja vaatas sammuti merd ja äikest.
"Mis su nimi on?" küsisin ikka vaadates oftse ette.
"Mina olen Otto." ütles pois ning pööras näo minu poole, "Sinu nime ma juba tean."
Vaatasin talle otsa.
Ottol olid ookeanisinised silmad.
"Heaküll näita teed." ütlesin kui nägin et silmadest peegeldus headust ja hoolivust.
ESTÁS LEYENDO
Surmaingli Saladus
FantasíaMia on 15 aastane surmaingel, kes sõbranna päästmise tõttu läheb allmaailmast üle taevasse. Deemonid üritavad taevast üle võtta, kuid kas nad saavad sellega hakkama? Ning mis võib veel juhtuda? Kui jutt meeldib, siis ära unusta jätta tähekest igale...
