Surmaingli Saladus

61.peatükk

Vahel mulle tundub nagu keegi vaataks mind. Vaataks mind nii et mina teda ei näe. Nii juhtus ka täna kuid tänase erinevus oli see et sain teada et kes mind vaatab.
Alguses oli see täiesti tavaline päev. Või noh minu jaoks.

Hommikul sain haiglaosast välja ning jalutasin baasis ringi.
Tundsin nagu keegi vaataks mind.
Vaatasin ruumis kus hetkel seisin ringi kuid seal polnud kedagi. Jalutasin sõjaväe baasi põhiruumi kus Henry jagas agentidele ülesandeid.
Nägin kahte uut agenti. Üks oli muatade juustega neiu ning teine oli musklis noormees.
Teised agendid läksid laiali ning ma kõndisin Henry ja uute agentide juurde.
"Hey Mia!" ütles Henry mulle kui nendeni jõudsin.
"Hey!" ütlesin vastu ning naeratasin.
"Nemad on Zac ja Rezu" hakkas Henry tutvustama, "Ja tema on Mia."
"Mia sina saad nendega koos nende esimese ülesande." ütles Henry.
"Olgu." ütlesin näitamaks mu nõusolekut.
"On üks inimene kes on tagaotsitav kuna ta murdis seisse juveelipoodi. Politsei palus meie abi tema otsimisel." Hakkas Henry seletama "See inimene võib olla ka väga ohtlik. Ta on relvastatud ning liigub koos väikse kambaga. Teda nähti siin linnas ringi liikumas." Henry suunas oma käe suure linna poole mis kaugemalt kõrgete majadega silma paistis.
"Te peate selle inimese siia tooma." ütles Henry lõpetuseks ning andis paberi otsitava noormehe pildiga.
"Saab tehtud." ütlesid Zac ja Rezu. Mina naeratasin.
Asusime teele. Kuna Zac oskas autot juhtida läksime autoga.
"Kuidas teie siis sellisesse seldskonda sattusite?" küsisin uudishimust.
"Nooo me pole just tavalised ilimesed." alustas Rezu rääkimist.
"Meil on mõningad võimed." jätkas Zac Rezu juttu.
"Mis võimed teil siis on?" küsisin olles veel uudishimulikum.
"Mina suudan kontrollida õhku." ütles Zac. "Ja mina vett." rääkis Rezu veel juurde.
"Tore." ütlesin ning naeratasin.
"Sa polegi üllatunud?" küsis Rezu olles kindel et ma peaks olema üllatunud.
"Ei." alustasin rahulikult juttu "ka mina pole tavaline inimene." jätkasin ning Zaci ja Rezu olid ülimalt üllatunud.