Surmaingli Saladus

8.peatükk

----Lusy----
Astusin palatisse ning nägin Miat voodis lamamas. Tal oli pea ümber side ning oli ühendatud erinevate aparaatide külge.
Ma ei ole kunagi kedagi haiglas külastanud.
Niimodi Miat nähes tulid pisarad silma.
Mingi aparaat hakkas ebatavalist jäält tegema ning arstid tormasid sisse.
"Süda seiskus! Tooge elustamis aparaat!" karjus üks arstidest.
Ma lihtsalt seisin palati nurgan ning nutsin. Kuniks tuli õde kes käskis mul välja minna. Ma läksin välja ja jäin pingile nutma.
----Mia----
Kuulsin kuidas keegi sisenes. Ma üritasin oma silmi lahti teha kuid ei saanud. Ma kuulsin kuidas inimene istus mu kõrvale ja hakkas nutma. Ma proovisin kõiges jõust oma silmi lahti teha kuid see ei õnnestunud.
Kuulsin imeliku häält ning shauh nägin enda keha ning palatit.
Sisse tormasis arstid ja õed.
"Süda seiskus! Tooge elustamis aparaat!" karjus üks arstidest. Siis nägin Lusyt. Ta seisin palati nurgas ja nuttis. Kuniks tuli õde ja palus tal lahkuda. Ta läks ja ma ei saanud enam jälle oma silmi lahti teha.
Vaikus.
Enam pole ühtegi häält. Arstid vist läksid ära. Kedagi pole mu palatis.
Ma avasin silmad. LÕPUKS!! Ma sain oma silmad lahti. Kahjuks pidin ootama kuni päriselt terveks saan ei thtnud enam kasutada väge mis mul oli. Kui siis ainult hädajuhtudel. Sisse tuli õde ta võttis osad masinad ära. "Tore et ärkasid. Sa oled teadvusetu olnud juba nädala. Ja kuna sa oled üllatavalt jästi paranenud saad varsti koju. Ja siis su sõber käib sind iga päev külastamas. Ning politsei tahab et sa räägiks kes sulle nii tegi." rääkis õde masinaid ära võttes.
"Olgu." vastasin kogu jutu peale.
Paar tundi hiljem tuli politsei.
"Tere Mia Müür. Mina olen siin selleks et välja selgitada kes sulle nii tegi." alustas politseinik.
"Tere. Ma võin teile öelda aga mida te talle teeks?" kpsisin peale väikest mõttepausi.
"Arvatavasti saab ta trafi kuna teie seisund oli väga tõsine." ütles politseinik tõsiselt.
Rääkisin politseinikule kogu loo viimasest korrast ära ning politsei lahkus.
1 tund hiljem tuli Lusy.
"Lõpuks sa ärkasid." ütles Lusy kui nägi et ma ärkvel olen.
"Heyy! Tore sind ka näha." vastasin Lusyle kes istus mu kõrvale.
"Mis siis juhtus kui sa koju hakkasid minema? Kuidas sa haiglasse sattusid?" küsis Lusy pärast veidikest aega.
"Kui ma kodus ärkasin peitsin oma tiivad inimsilma eest ning võtsin 2 tunniks võlujõu ära et teada kuidas inimesed hakkama saavad kui neil võimeid pole.
Siis kui olin su koju saatnud nägin kooli juures Jetet ja neid poisse." alustasin jutu rääkimist.
"oota kes on Jete. Aa ma sain aru ta on see kiusajate pealik?" segas Lusy vahele.
"Jah tema. Noh igatahes nad olid just toibunud une loitsust mille ma peale panin kui nad su kinni sidusid. Nemad nägid mind ka. Ja siis nad tulid tüli norima kuid ma ei teinud välja. Siis tuli Jete ning lükkas mind pikali. Siis me karjusime üksteise peale ja ma hakkasin jällegi kodupoole minema. Siis ta jooksis mu ette ja hakkas uuesti tõuklema. No diis ma lasin talle pipragaasi näkku ning üritasin ära joosta kuid üks poistest sai mind kätte ja hoidis mind knni. Siis tulid Jete ja 2 poissi meile järgi. Siis Jete lõi mulle rusikaga kõhtu. No ega ma siis alla ei andnud ma andsin jalaga vastu. Peale seda said poisid vihaseks. Üks virutas mulle näkku ning teine viskas asvaldile. No siis ma jooksin jälle nende eest ära. See ei õnnestunud ka ning üks poistest lükkas mu pikali. Seda nägi keegi pealt kuna kui ma püsti tõusin oli kuulda sireene. Siis ma pole enam kindeal aga ma arvan et üks poistest lõi täiest jõust mulle vastu nägu. Igatahes ma kukkusin pikali ning kaotasin teadvuse." rääkisin Lusyle.
"See Jete on haige inimene ikka." arvas Lusy selle peale, "Aga millal sa välja saad?"
"Ma arvan mingi homme millalgi. Aga sina mine kooli ma saan hakkama." ütlesin Lusyle kes mind murelikult vaatas.
"Olgu." vastas Lusy.
Me rääkisime veen mõnda aega ning Lusy läks koju.
Hommikul
Ärkasin hommikul üles kell 8:15. 5 minutit hiljem tuli arst.
"Tere hommikust! Täna võite end välja kirjutada ja koju minna." ütles arst ning lahkus palatist.
Sättisin oma asjad ning läksin infopunkti.
"Tere ma sooviks end välja kirjutada." ütlesin sealsele inimesele.
"Heaküll palun kirjutage siia alla." ütles ta mulle vastu. Nii ma tegingi.
Peale seda läksin koju ning vaatasin end üle mul oli otsaees suur korbaga haav ning üks põsk oli kriimustusi täis. Päev möödus kiiresti. Õhtul tegin oma tiivad taas nähtavaks ning panin vööga kinni.
Läksin magama.
Hommikul ärkasin panin kooli asjad kokku ning läksin kooli. Hommikud olid külmemad ning oli näha ka natuke härmatist.
Kui kooli kõudsin oli näha et kõik vaatasid mind. Kõndisin oma kapini ning sealt edasi klassi. Enne klassi astumist oli seal palju rääkimist kuid kui ma sisse astusin siis ei rääkinud enam keegi. Kõik vaatasid mind. Tundsin end sama ebamugavalt kui esimesel koolipäeval. Kogu päeva kõik vaatasid mind ning kas rääkisid midagi või vaatasid et ma oleks nurga taha kadunud. Pärast väga ebatavalist koolipäeva läksin koju ning jätsin kohu halva mineviku ning hakkasin õppima.