Üksi (Eesti keeles - McFly)

#1

Arvestades seda, kui väga ma uute tutvuste loomist pelgasin, olin ma nädalaga uues koolis rohkem kui piisavalt tuttavaid saanud. Ei leidunud küll just palju inimesi, kes mind välja kutsuksid, kuid vähemalt oli mul lõunalauas koht ning peaaegu igas vahetunnis jutukaaslane.

Suure osa edukusest võlgnesin oma sõbrannale Anniele, kes oli selle nädalaga mulle kõige kallimaks uueks tuttavaks saanud. Just tänu temale teadsin ma suuremat osa oma uuest „tutvusringkonnast“. Ta oli end mulle juba esimesel koolipäeval tutvustanud ja mind oma sõbrannadega lõunat sööma kutsunud, lisaks oli tüdruk piisavalt taktitundeline, et mulle mõnede inimeste nimesid aeg-ajalt meenutada.

Ning see sama tüdruk oli vastutav selle eest, et ma nüüd, reede pärastlõunal, kooli suures võimlas tribüünidel istusin. Ma ei ole kunagi eriline korvpallifänn olnud ning tõtt-öelda polnud mul aimugi, kes kellega mängib, aga ma arvasin, et parem oleks end juba kohe esimesel nädalal heas valguses näidata ning kooli suurele üritusele kohale ilmuda. Annie ja Camilla mu kõrval elasid poistele elavalt kaasa ja rääkisid pidevalt väljendites, millest ma suurt aru ei saanud.

Kära tõusis, ning kui ma pilgu tõstsin, märkasin, et meie kooli tiim oli just korvi saanud. Annie huilgas valjusti ning brünett, kes korvi visanud oli, vaatas Anniet õnnelikult. Kui ma ei eksinud, oli see Dougie, Annie poiss-sõber, ning kui ta end keeras ja paremal käel oleva tätoveeringu paljastas, sain ma oma arvamusele vaid kinnitust.

 „Noh, kuidas on?“ küsis Annie natukese aja pärast.

„Lahe,“ kehitasin naeratades õlgu ja vaatasin, kuidas meie kooli meeskond palli söötis. Üks blond poiss, kes minu poole seljaga seisis, tegi parasjagu korvi ning viskas seejärel Dougiega viit.

Dougie ja Annie olid juba kevadest saadik koos olnud. Nad tundusid päris sarnased olevat ning Annie oli mulle temast veidike rääkinud. Dougie kuulus ühte bändi, mille nime ma kunagi meelde ei suutnud jätta, ning kui ma ei eksinud, mängis ta basskitarri. See bänd pidavat paljudel kooli üritustel mängima ning vahel sellelt isegi teenima.

Mäng oli vahepeal pingelisemaks muutuma hakanud. Vastased olid seisu viiki mänginud ning kõige lõpuni oli jäänud vaevalt kaks minutit. Annie mu kõrval elas mängule kaasa, mina aga avastasin end aeg-ajalt toda blondi poissi jälgimas.

Kuigi ta ei tundunud olevat meeskonna parim mängija, näis ta tehnika siiski päris hea olevat. Ta oli päris pikk, Dougiestki pikem, ning ta kehaehitus oli sportlik. Kiri ta särgil andis mulle teada, et tegemist on kellegi Fletcheri-nimelisega.

Pall oli jälle meie kooli meeskonnal ja üks tumedapäine noormees viskas vabaviskelt sisse. Krimpsutasin jällekord valjeneva müra peale nägu, kuid plaksutasin kaasa.

Mäng lõppes meie meeskonna napi võiduga. Kõik inimesed mu ümber nägid äärmiselt rahulolevad välja ning Annie nägu kaunistas lai naeratus. Ta kutsus mind isegi mingile afterparty’le, mis õhtul toimuma pidi, kuid ma keeldusin viisakalt. Mul oli tänaseks inimmassidest küll saanud.

Kui ma viimaks koolimajast välja jõudsin, oli väljas juba hämar. Novembrikuu kohta oli õues ootamatult karge, ja isegi läbi kootud kinnaste hakkasid mu käed külmast valutama. Panin käed taskutesse ja kõndisin edasi – täna oli esimene päev, mil ma ei pidanud õppima ega viimaseid asju lahti pakkima, ning ma otsustasin õhtu linnas ringi vaadates veeta.

Esiteks käisin läbi kohalikust tervisekeskusest ning tegin endale liikmeskaardi. Eestis elades olin ma kolm korda nädalas jõusaalis käinud ning mul oli plaanis seda traditsiooni jätkata; mu elu oli viimase paari nädalaga drastiliselt muutunud ja mingigi traditsiooni säilimine mõjus omamoodi rahustavalt.

Ma teadsin juba väga hästi, kus meie kodule kõige lähem külapood asub. Enne kojujõudmist käisin sealt läbi ning ostsin endale šokolaadi. Mu sõrmed olid selleks ajaks külmast täiesti tuimad ning noor naine, kes täna kassapidajana töötas, pööritas mu kohmakuse peale silmi.

Koju jõudes olid mu vanemad endiselt tööl. Nad jõudsid üldiselt iga päev peale kuut või seitset, ning et nad töötasid samas firmas, isa haldusjuhina ja ema sekretärina, tulid nad alati koos. Ma olin väga üllatunud, kui kuulsin enne Inglismaale kolimist, et neil oleks võimalik tööd saada – isa läks Eesti ketist lihtsalt Inglismaa omale üle.

Tegin endale tassi auravat teed ning soojendasin tassiga oma jäätunud sõrmi. Läksin natukeseks ajaks arvutisse, aga ega ma seal suurt midagi teha saanud, sest mul oli võimatu trükkida – mu sõrmed hakkasid nüüd valulikult üles soojenema.

Vaatasin igavlevalt oma toas ringi. See näis nii tühi – heledal parkettpõrandal oli ainult mööbel ning kaks tühja kasti. Riiulid olid ideaalselt sorteeritud ja voodilinad ühegi kortsuta. Mul oli igav ja midagi polnud teha, tol hetkel oleksin isegi koristamisega nõus olnud. Sama hästi oleksin võinud Annie ja teistega peole minna.

Lootes, et veel pole liiga hilja ümber mõelda, helistasin Anniele ja küsisin, kas ma saan temaga ikka peole minna. Tüdruk nõustus rõõmsameelselt ning pani ette tulla minu juurde end korda tegema. Olin sellega nõus ning jäingi Anniet ootama.

Mu vanemad jõudsid Anniega samal ajal. Esialgu kartsin ma oma emale öelda, et ma peole lähen, kuid minu üllatuseks arvas ta, et see on hea idee, kuni ma vastutustundlikult käitun ja normaalsel ajal koju jõuan, ning et ma peaksingi praegu sisse sulama. Kui ma tagasi üles läksin, istus Annie peeglilaua ees toolil ja värvis oma ripsmeid.

Kuna ta riietus oli lihtne, ent igapäevasest veidike pidulikum, otsustasin endale samuti tagasihoidlikumad riided valida. Kuni Annie oma juukseid sirgendas, tegin mina paar salku lokitangidega üle.

___

See on mu esimene McFly fikk, algatatud tänu anniepoynterile, kes tegi ka selle imelise kaane. See siin on küll üks kolmandik algsest esimesest osast, aga ma otsustasin vähemalt esialgu lühemaid osi panna, et tihedamini uuendada saaks ;) Teine osa juba homme õhtul.

Loodan, et teile meeldis, ja kui meeldiski, siis võiksite vote'ida ja kommenteerida :) Aitäh!