Üksi (Eesti keeles - McFly)

#36

Kardin langes ette ning kõik plaksutasid käsi. Ma ei olnud stsenaariumil ja näitlejate teksti kattumisel küll suurt silma peal hoidnud, aga minu arvates tegid nad kõik päris head tööd ning täpselt seda kavatsesin ma ka Selmesele öelda. Nüüd kostus lava tagant vaikset sahistamist - ilmselt veeti parasjagu kaunistusi minema, et bändile ruumi teha.

James ilmus taas lavale, aga ma ei vaevunudki teda kuulama, sest meie, üheteistkümnendikud, pidime püsti tõusma ja oma toolid seina äärde ära viima, et tantsuplatsi jaoks ruumi teha. Mu kõht keerles ja süda peksles uskumatu kiirusega. Üks asi oli kindel – tantsima ma täna küll ei hakka...

Rõõmsameelne kitarrisoolo algaski pihta ja kui ma pilku tõstsin, nägin parasjagu eemalduvat eesriiet, mis paljastas neli poissi. Tom oli nüüd mustade teksade ja valge triiksärgiga – pintsak oli kuhugi kadunud. Tuli tunnistada, et ta nägi nii palju parem välja, kuigi ma teadsin, et poleks pidanud temast enam sellises valguses mõtlema.

„She’s got a lip ring and five colours in her hair...“ laulis Danny ning ma märkasin, et suur hulk inimesi juba tantsis. Nõjatusin vastu seina ja ristasin käed.

Minul polnud selleks absoluutselt tuju. Kas neil polnud piinlik niimoodi lihtsalt tantsima hakata? Ja kuidas nad üldse oskasid end liigutada? Ma olin alati selliseid üritusi vältinud, sest minu jaoks oli lihtsalt niisama õõtsumine alandav.

„Annie? Ma käin... vetsus,“ ütlesin tujutult.

„Ee... okei. Tee kähku, ma ootan sind siin samas,“ vastas ta.

Noogutasin ning kõndisin aulast välja. Koridor oli jahedam kui tavaliselt ning harjumatult vaikne, aga ma kõndisin külmavärinatele vaatamata alumisele korrusele tüdrukute vetsu. Pidin ise tule põlema panema - miski, mida ma veel kunagi koolivetsus tegema polnud pidanud - ning nõjatusin vastu kraanikaussi. Silmitsesin end peeglist ja jäin mõttesse.

Minu esialgne plaan oli vähemalt kakskümmend minutit siin vannitoas vaikuses veeta, et ma „Please, Please’i“ kuulama ei peaks. Tõenäoliselt oleks sedasi Tomilegi kergem... Ma lootsin nii väga, et saame jõuludel asjad selgeks rääkida, aga ma ei teadnud, kas see lootus oli vastastikune. See vist oligi põhiline põhjus, miks ma ikka veel midagi ette polnud võtnud.

Ehmusin poolsurnuks, kui ühest kabiinist järsku vett lasti. See koolimaja ei ole ju nii vana, et siin kummitama peaks, oli mu esimene mõte. Mu süda kloppis hämmastava kiirusega ja ma hingasin sügavalt sisse, olles valmis elu eest minema jooksma. Järgmisel hetkel kuulsin ukse avanemise häält ning märkasin läbi peegli Claire’i kraanikausile lähenemas.

„Agnes?“ küsis ta kulmu kergitades ning vett voolama keerates.

„Jah. Hei,“ naeratasin talle võltsilt ja keerasin end talle otsa vaatama. Mul ei olnud erilist jututuju, aga ma ei tahtnud talle ülbet muljet jätta. „Kuidas läheb?“

„Oh, päris hästi. Kas poisid juba alustasid? See näidend oli nii igav...“

Claire hakkas oma käsi pesema ning ma vaatasin ta peenikesi sõrmi. Tüdrukul olid kunstküüned, mis nägid küll oma prantsuse maniküüriga päris loomulikud välja, aga siiski lisasid need ta tibilikkusele vaid juurde.

Tundsin tema vastu veidikest pahameeltki – me olime selle peo ja näidendiga nädalaid vaeva näinud, aga tema otsustas, see oli igav, ning lihtsalt lahkus. Danny oli palju paremat väärt.

„Jah, nad alustasid juba natuke aega tagasi.“ Proovisin oma hääles vastumeelsuse maha suruda, aga viimasel ajal olid mu emotsioonid nii üle kuhjunud, et nende tagasihoidmine muutus aina raskemaks.

„Oh, aga mida sina siis ikka veel siin teed?“ küsis ta erksalt. „Läheme!“

Tüdruk võttis mul käe alt kinni ning vedas mu vannitoast välja. Mind häiris ta familiaarsus, aga kuna ta oli siiski Danny tüdruksõber, ei hakanud ma midagi ütlema, vaid lasksin end tagasi aulasse talitada.

„'Cause I've got you to make me feel stronger,“ kuulsime Danny häält juba kaugelt ning Claire ohkas liialdatult. Hämmastav, kuidas isegi midagi nii väikest mind kedagi vähem sallima suutis panna.

„Ma lihtsalt armastan seda häält...“ pomises neiu unistavalt, kui me aulasse sisse astusime.

Hoidsin kõigest väest silmade pööritamist tagasi ja lihtsalt noogutasin kasutult, sest niikuinii ta ei märganud mind ja kadus snäkkide lauda. Olles õnnelik, et ma temast viimaks lahti sain, kõndisin ma Annieni, kes vahepeal veidi rohkem lava juurde oli nihkunud.

„Hei! Kus sa nii kaua olid?!“ küsis Annie murelikult ning kohendas mappi oma käes.

„Rahune maha, ma olin vetsus. Meil oli Claire’iga üks südamlik vestlus.“

Tüdruk muigas mu sarkasmi peale.

„When the nights are long they'll be easier together...“

Järsku muutus kogu laul uinutavaks ning kätte jõudis minu lemmikkoht. Tom astus oma mikrofonile lähemale ja alustas laulmist. Ta vaatas justkui rahvahulgas ringi ning leidis viimaks minu ja Annie.

„Looking in your eyes, hoping they won’t cry...“

„Ei aga tõsiselt... läheme kuhugi ära, kohe algab „Please, please“,“ ütlesin närviliselt ning keerasin oma pilgu ebamugavustundega poisilt eemale. Tomi uinutav hääl kajas üle terve aula ja ma kuulasin vist seda rohkem kui Anniet, sest ma ei pannud tähele, mida ta järgmisena ütles.

„Mida?“ küsisin talle lähemale nõjatudes.

„Ee... ärme lähe,“ kordas Annie veidike imeliku näoilmega.

„Miks? Tõsiselt ka, sa ei tea, kui ebamugav on kuulda-“

„Agnes...“ ütles ta, kui refrään viimast korda mängima hakkas. „Mulle meeldib see laul, ärme lähe, eks.“ Ta ei kõlanud eriti veenvalt.

„No tõsiselt ka, sa saad seda kogu aeg bändiproovis kuulata!“

„See pole sama,“ vaidles ta vastu. „Palun ära mine.“

„Miks mul on tunne, et sa jätad mulle midagi rääkimata?“

Laul sai läbi ning aula jäi vaikusesse, kui inimeste üleüldine kära välja arvata. Annie pigistas musta mappi oma käes ja tõstis pilgu. Mingil põhjusel tahtsin ma seda musta mappi veidi hoolikamalt vaadata.

„Sest ma jätangi.“

„Nii?“ küsisin vaikselt, aga tüdruk ei vastanud, vaid vaatas hoopis lavale. Järgisin ta pilku.

___

Mul on juba nädal aega väga hull kirjanduskriis olnud ning eile ütles üks mu parimaid sõpru mulle ühe mu lemmikteose kohta päris palju tarbetuid negatiivseid sõnu (noh, tuleb tunnistada, et see pole esimene kord, aga eile sai mul mõõt täis), seega ma tõesti ei ole leidnud endas mingit entusiasmi, et kirjutada. Ja kümne A4 lehekülje pärast saab see lugu mul otsa.

Ma tõesti ei tea, mis nüüd saab.

Stay tuned.