Üksi (Eesti keeles - McFly)

#24

Kohe, kui ma endalt saapad jalast ja jope seljast sain, hakkasin treppide poole suunduma. Mu ema ja isa istusid elutoas diivanil ja kui isa mind märkas, kutsus ta mind kohe enda juurde. Fakt, et ta midagi ei öelnud, vaid mulle lihtsalt viipas, muutis mu närviliseks.

Istusin sellele tugitoolile, mis neist kaugemal oli, ja hoidsin oma pilgu treppidel.

„Kes see Tom selline on?“ päris isa natukese aja pärast.

„Sõber,“ vastasin lihtsalt.

„Jah, seda ma nägin,“ ütles ta sarkastiliselt.

Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse. Oli tal vaja torkida?! Mis see üldse tema asi oli?

„Kas ta on ka seal bändis?“

„Mis see siia puutub?“

„Vasta mulle! Kas ta on seal bändis?“

„Jah, on.“ Proovisin oma hääle rahulikuna hoida.

„Tänasest alates ei või sa teda enam näha.“

„Mida kuradit?!“ Tõusin järsult püsti ja ignoreerisin oma isa pungil silmi. „Sa tead ainult ta eesnime ja juba keelad mul teda nägemast? Kuidas see loogiline on?!“

„Ma tean temast juba piisavalt. Kas ma tegin end arusaadavaks?!“

Vaatasin abiotsivalt ema poole. „Ja sina oled temaga nõus?!“

Ta ei vastanud ning ma oigasin.

„Suurepärane! Lihtsalt suurepärane. Mis järgmiseks, keelate mul üldse inimestega suhtlemise ära? Kuidas see aus on? Te olete teda vaid korra elus näinud!“

Mu telefon surises ning ma võtsin selle pükste taskust välja. Annie oli mulle sõnumi saatnud. Otsustasin sellele hiljem vastata.

„Kuidas sa meiega räägid?“ Isa tõusis samuti püsti ning sirutas oma käe välja. „Anna oma telefon siia.“

„Kas sa oled oma pea ära löönud?“ Astusin temast eemale ja hoidsin oma telefonist kõvemini kinni. See olukord oli praegu nii ebaõiglane, et mulle tulid vihapisarad silma.

„Mulle tundub, et pigem sina oled. Anna oma telefon ja mine üles oma tuppa.“

„Ema!“ vaatasin uuesti oma ema, kes lihtsalt istus, käed ristatud. Ta ei saanud ju ometi isa poolt olla – alles paar päeva tagasi tahtis ta Tomi meile õhtusöögile kutsuda.

„Agnes, ära vaidle oma isale vastu,“ ütles ta rahulikult.

Esimesed pisarad hakkasid mu silmadest välja ajama ning ma tundsin end alandatult. Tegin kindlaks, et mul on ikka ekraanilukk peal, ja ulatasin telefoni isale. Seejärel pöörasin end ringi ning kõndisin treppidest üles. Alguses mõtlesin küll jalgu trampida ja ukse pauguga kinni lüüa, kuid igaks juhuks otsustasin seda mitte teha. Mu vanemad hakkasid millestki vaikselt rääkima, aga mind absoluutselt ei huvitanud, millest.

Heitsin voodile pikali ja lasksin pisaratel voolata. Kuidas asjad sellise pöörde võtsid? Ja mis õigusega nad praegu niimoodi käitusid? See, et nad mu vanemad on, ei tähenda, et nad võivad kontrollida, kellega ma suhtlen ja kellega mitte. Pealegi ei osanud nad oma otsust isegi ära põhjendada...

Kell ei olnud eriti palju, aga ma pesin oma hambad ja näo ära ja panin magamisriided selga. Pugesin teki alla ja kallistasin oma patja, lootes, et jään kiiresti magama. Võib-olla ma jäingi, aga veidi aja pärast pandi mu laetuli põlema ja ma võpatasin ärkvele.

„Tsau...“ sosistas mu ema. Tõusin istuli ja vaatasin teda kissitavate silmadega.

„Mida?“ küsisin järsult.