Üksi (Eesti keeles - McFly)

#42

Hommikul ärkasin telefonihelina peale.

„Jaa?“ küsisin, hääl kärisev.

„Hei, kas sa magasidki?“ küsis Tom erksalt.

„Mhmh...“

Ta naeris. „Me saame igatahes poole tunni pärast Danny juures kokku. Kas ma tulen sulle järele?“

Vaatasin kella, pool kaksteist. „Mm... ma vist tulen veidi hiljem.“

„Hea küll. Mäletad ikka, kus ta elab?“

„Jah.“ Hõõrusin silmi. „Kas Dougie tuleb ka?“

„Danny sai ta viimaks kätte ning ma sain aru, et tuleb. Miks? Plaanid Annie kutsuda?“

„Ma ei tea. Kas sellest oleks kasu?“

„Proovida ju võib.“

„Okei. Näeme siis umbes tunni pärast?“

„Muidugi. Kallis oled!“

Naeratasin. „Sina ka. Tsau.“

Lõpetasime kõne ning ma vedelesin veel paar minutit voodis. Siis ajasin end üles, käisin duši all ning tegin end korda. Alla jõudnud, nägin elutoas ainult oma ema ning tundsin selle üle isegi tänulikkust.

„Hommik. Kus isa on?“

„Poes,“ vastas ema ning silmitses mind. „Kuhu sa minemas oled?“

„Bändikasse,“ kehitasin õlgu ja tegin endale võileiva.

„Mis kell sa eile siis jõudsid?“ kergitas ta kulmu, kui olin laua taha istunud ning söömisega alustanud.

„Paar minutit hiljem, vabandust, me pidime hilisemasele seansile minema...“

„Nojah... ma lihtsalt arvasin, et isa usaldus on sulle veidi olulisem.“

„Ongi, aga ma ei saanud sinna ju midagi parata.“

Ta naeratas, kuigi see ei jõudnud ta silmadesse. „Ma usun, et ta tahab sinuga rääkida ka.“

Pööritasin silmi. „Õhtul.“

Ema noogutas ja läks elutuppa, mina lõpetasin kiiresti oma hommikusöögi ning kiirustasin üles, kus kohe Anniele helistasin.

„Tsau,“ ütles ta pärast kolme kutsumist veidi tundetult

„Hei! Kuidas olemine on?“

„Tuim.“

Krimpsutasin nägu. „Kas sa vajad midagi? Ma võin läbi tulla?“

„Ah, pole vaja. Ma naudin siin üksindust ja šokolaadi. Ma olen vist vähemalt kolm kilo juurde võtnud.“

„Tahad siis äkki minuga Danny juurde jalutada?“ küsisin tähendusrikka tooniga.“Dougie on seal, äkki saate rääkida?“

„See on väga armas, aga parem mitte. Ta pole mulle helistanudki.“ Ta vaikis hetkeks. „Sul veab... Tom tõesti hoolib sinust.“

Tundsin end nii halvasti ja kohati süüdi. Ma küll tahtsin talle nii väga sellest varasemast sündmusest rääkida, aga ma teadsin, et seda oleks äärmiselt kohatu telefoni teel teha ning pealegi viiks see ta meeleolu veel allapoole.

„Saame millalgi kokku, eks?“

„Kindlasti.“

„Kindel, et sa kaasa ei taha tulla? Äkki Dougiele ongi väikest tõuget vaja?“

Ta vaikis hetkeks, aga ütles siis üpris kindlalt: „Ei. Aga aitäh.“

Me rääkisime veel paar minutit ning siis hakkasingi ma Danny poole kõndima, klapid kõrvas. Ühel tänaval sõitis isa mulle vastu, aga kuna ta rääkis parasjagu telefoniga, ei pannud ta mind tähele. Danny maja ette jõudnud, helistasin ma uksekella, sest nagu ma mäletasin, ei kuulnud poisid all keldris seda üle oma muusika.