Üksi (Eesti keeles - McFly)

#9

„Agnes kuule? Mida ma Dougiele sünnipäevaks kinkima peaksin? See on juba pühapäeval, aga mul pole õrnematki aimugi, mida talle kinkida...“

„Ee...“ jäin ma Anniele vastuse võlgu. Üks asi, mida ma tõesti ei osanud, oli heade kingituste väljamõtlemine. Üldiselt tuli mul lihtsalt mingeid kingiideid googeldada või ajakirjadest nippe lugeda. „Kas mingi lõhnaõli või kitarriajakiri või midagi ei sobi?“

„Lõhnaõli on mage...“ krimpsutas ta nägu. „Aga ajakirjatellimus oleks vinge, lihtsalt midagi võiks sinna juurde ka minna ju.“

„Midagi, mida sa tead, et talle meeldib, või küpseta talle näiteks küpsise-“

„Agnes! Hei, siin sa oledki!“ Tom ilmus järsku minu ja Annie selja taha ning pressis end meie vahele kõndima, nii et ta vasak käsi oli mu alaseljal ja parem ulatas mulle kindad. „Näe, sa päästsid tõesti mu elu nendega, aitäh!“

„Pole midagi,“ ütlesin ma, olles kindel, et ma punastan, ja panin kindad kotti.

„Jõudsid pärast ilusti koju?“

„Loomulikult, see oli mingi kakskümmend meetrit ju,“ muigasin. „Aga sa ise?“

„Paar vägisajat sõitis mööda, jumal tänatud, et sa üksi liikvel polnud,“ noogutas Tom muiates ja ma naersin. „Aga ma jätan teid nüüd omavahele, pean tundi kiirustama. Tsau.“ Ta käsi riivas nii muuseas mu õlga ja sama kiiresti, kui ta ilmunud oli, ta kadus. Ma jälgisin poisi eemalduvat selga, kuni ta viimaks ära keeras.

„Okei, tahad sa mulle midagi rääkida? Alustades sellest, et kui kaua ta sulle meeldinud on?“

„Ta ei meeldi mulle!“ ütlesin veidi liiga kiiresti, et see usutav oleks. „Ta lihtsalt... ma ei tea, pakub mulle huvi.“ Osalt oli see tõsi. Meeldimiseks ja armumiseks oli veel liiga vara.

„Lähme täna peale tunde poodi? Ma pean niikuinii Dougiele kingi leidma ja me saame siis lobiseda, ilma et keegi meid pealt kuuleks,“ tegi Annie ettepaneku.

Kuna sellest rääkimine võis tegelikult isegi hea mõte olla, ma nõustusin. Ja kui tunnid läbi said, kõndisime me kohe lähimasse poodi. Ma polnud seal varem käinud, aga see meenutas mingit väiksemat kaubanduskeskust Eestis, nagu Prisma või midagi sellist.

„Räägi kõigepealt reedest,“ ütles Annie silmalainereid vaadates.

„Dougiele sünnipäevakinki, huh?“ küsisin ma muiates.

„Küll selleks ka aega on, ma pean kõigepealt ideid saama,“ ütles ta üht vedelat lainerit välja valides. „Mis siis reedel toimus, kui te ära läksite?“

„Sa räägi parem, kas Dougie vanemad said magada?“

„Ma loodan.“ Annie naeris. „Aga oota, ta saatis su koju?“

„Ee... jah.“

„Nii...?“

„Ma libisesin kaks korda ja mõlemal korral ta püüdis mu kinni,“ naeratasin endamisi ja Annie jälgis mind. „Väga piinlik. Ta isegi laulis mulle seda hapniku laulu ja nii.“

„Aga tõsiselt, kui kaua ta sulle juba meeldinud on?“

„Ee... ma ei tea, ta ei meeldi mulle, ma ütlesin juba. Ma nägin teda esimest korda seal... korvpallil.“

„Miks sa ei küsinud, kes ta on?“ kergitas Annie kulmu.

„Ma ei tahtnud, et sa arvaks, et ta mulle meeldib, mida sa juba arvad...“

„Selles osas on sul õigus. Kas ta hoidis sinust täna ka kinni?“

„Siis, kui me kõndisime?“

Annie noogutas.

„Jah, aga see oli mingi suvaline...“

„Kutsu ta välja!“

„Ei! Mida, ei.“

„Miks?“

„Mida sa Dougiele kingid?“

„Ma arvan, et ma teengi siis küpsiseid ja mingi ajakirja aastatellimuse. Aga tõesti, kutsu ta välja, ta raudselt tuleks.“ Tundus, et mu hale katse teemat eemale juhtida ei läinud läbi.

„Ma usun, et talle tuleb neid kohtingukutseid iga päev,“ vaatasin parasjagu ühte jumestuskreemi, mis alla hinnatud oli. Sellel oli niisutav toime, ja eriti hea pidavat see olema talvel kasutamiseks.

„Vahet pole, sinu oma võtaks ta küll mõtlemata vastu. Ma ei ütle, et ta sinusse meeletult armunud on, aga ta on sinust ilmselgelt huvitatud. Ta ei puudutaks sind niisama ju. Ja keegi ei viitsiks tüdrukut lihtsalt heast peast öösel koju saata.“

„Ah, ole tasa,“ pomisesin ma muiates ja otsustasin siiski selle jumestuskreemi võtta.

„Agnesele meeldib Tom, kes oleks osanud arvata?“ Annie naeris ja ma soovisin, et ta oleks veidike tasem, juhul kui keegi meie koolist siin on ja seda kuuleb. „Aga teeme nii, et sa ikkagi kutsud ta välja.“

„Eks näis,“ pööritasin silmi. Annie entusiastlikkus oli armas ja innustav, aga ma teadsin kindlalt, et ma ei kutsu teda välja. Esiteks ma lihtsalt ei julgenud seda teha.

Kujutasin hetkeks ette, milline see stseen välja näeks. Tõenäoliselt ma kokutaksin nii hullusti, et Tom ei saaks esimese korraga arugi, mida ma talt küsin. Ja ilmselt jookseksin ma enne ta keeldumissõnade kuulmist alandusest minema ega näitaks oma nägu talle enam kunagi.

„Tead? Me võime topeltkohtingule minna. Või siis homsele bändiproovile, neile raudselt meeldiks see. Neil pole ju eriti publikut ja see kulub alati marjaks ära. Ma arvan, et seekord võiks neile pitsasaiu teha.“

„Annie!“ Ma naersin. „Sa võid minna, aga mul on niikuinii homseks plaanid.“

„Jah? Mida sa siis teed?“ küsis ta kahtlustavalt.

„Ma... lähen jõusaali.“

„Mine kolmapäeval, homme on niikuinii külm ja sa pead sealt kõndima, kes teab, äkki viib Tom su autoga koju?“

Oigasin. „Okei, aga ainult siis, kui sa lõpetad Tomist rääkimise. Sa muudad mu ärevaks.“

Annie muigas, aga ei öelnud selle väite kohta midagi. „Suurepärane! Neil on nüüd süntesaator ka, nad saavad lood korralikult ette mängida.“

Lõppude lõpuks ei leidnudki ta Dougiele sünnipäevakinki. Me ostsime kahepeale homseks pitsasaiade jaoks asju ning kõndisime kumbki oma koju. Ma õppisin kiiresti ära ja jõudsin õhtu jooksul veel jõusaalis ära käia. Koju tagasi saabusin ma üsna hilja ning suundusin otsejoones magama.

___

Veidi lühem peatükk, sest mul on plaanis täna veel üks osa üles panna ;) See sõltub muidugi sellest, kui paljud seda osa loevad jne, aga ma panen selle siia tõenäoliselt umbes kella kuue-seitsme paiku.