Üksi (Eesti keeles - McFly)

#6

Reede õhtul pidi veel üks pidu tulema, aga selle asemel läksime Annie ja mina hoopis Dougie poole. Terve nende bänd pidi samuti seal olema ning mingi istumise tegema ja Annie sõnul polnud kellelgi midagi selle vastu, et minagi nendega kaasas jõlgun.

„Ausalt öeldes on vist isegi parem, et ma üksinda seal ei ole. Dannyl on küll mingi tüdruksõber, aga ta elab teises linnas ja suurema osa ajast olen ma nende seltskonnas ainuke tüdruk,“ ütles Annie, kui me Dougie maja poole kõndisime. „Tõtt-öelda ajab see mind vahepeal hulluks.“

„Mis nende bändi nimi nüüd oligi?“ küsisin ma üle.

„McFly,“ muigas Annie. „See on vist mingist filmist võetud.“

Noogutasin. „Ma unustan selle kogu aeg ära.“

„Ma unustasin ka alguses.“

Dougie maja oli igatahes väiksem kui Harry või Danny oma, aga minu arvates oli see kõvasti hubasem. Kui me kohale jõudsime, tuli Dougie meile kohe uksele vastu ja laskis meid sisse.

„Hei, te olete päris varajased, teised polegi veel kohal.“

„Oh, millal nad jõuavad?“

„Tom peaks õige pea kohal olema, aga Danny ja Harry pidid enne mingi asja korda ajama,“ kehitas Dougie õlgu. Me panime oma mantlid nagisse ning saapad radiaatori juurde.

„Mu vanemad jõuavad varsti, aga ma arvan, et nad ei tule meid tülitama,“ ütles Dougie Anniele otsa vaadates. Poiss nägi tõesti välja, nagu oleks ta neiusse kõrvuni armunud, mõnes mõttes ma isegi kadestasin neid.

Vaatasin elutoas ringi ning märkasin seina ääres üht peeglit. Mu juuksed olid sassis ning ma tõmbasin paar korda sõrmedega läbi nende, et lokke eraldada. Vahetasin veel seitlit ning seejärel istusin diivanile. Dougie oli vahepeal kööki kadunud ja mu küsimise peale ütles Annie, et ta läks jooke tooma.

Saatsin oma emale sõnumi, et olen täna Anniega sõprade juures, ja tõstsin pilgu. Annie pani parasjagu teleka käima ning uksekella helisedes tõusis diivanilt püsti.

„See on vist Tom,“ ütles ta mulle otsa vaadates. Proovisin oma näo võimalikult neutraalse hoida ning kõndisin tema järel esikusse.

„Hei, Tom,“ ütles Annie ust avades. Tom astus sisse ning pühkis oma juuksed lumest puhtaks. Ta ei kandnud salli ega kindaid – ilmselgelt oli poiss autoga tulnud.

„Hei, Annie, Agnes,“ tervitas Tom meid. „Kus teised on?“

„Nad pole veel tulnud ja Dougie jamab millegagi köögis, ma lähen vaatan, mis toimub. Saate kahekesi hakkama?“

„Ikka,“ Tom noogutas ning riputas oma tumeda jope nagisse, minu oma peale. „Läheme elutuppa?“ küsis ta minult ja ma noogutasin – ma ei usaldanud end piisavalt, et temaga rääkida, veel enam siis, kui me kahekesi oleme. Mul oli alati kombeks kokutada või midagi rumalat öelda, kui ma rääkisin poisiga, kes mulle huvi pakkus.

Kui me diivanile istusime, hakkas Tom oma prilliklaase puhastama. „Neetud talv, pooltel päevadel on mul mingi fucking härmatisekiht klaasidel,“ muigas ta ja ma naeratasin. „Kas sa muidu oledki kogu aeg nii vaikne?“ küsis ta üht kulmu kergitades.

„Mitte alati, võõraste inimestega alguses küll.“

„Ma olen võõras?“ küsis ta laia naeratusega. „Varsti mitte. Ma olen päris kindel, et Annie hakkab sind rohkem kaasa vedama, ta kurdab kogu aeg, kui imelik tal meiega üksi olla on.“

„Miks ta seni teisi tüdrukuid kaasa pole võtnud?“

„Eks ikka on, aga nad ei meeldi meile väga.“

Tahtsin küsida, et miks, aga kartsin pealetükkiv olla ja liiga palju küsimusi esitades samuti mittemeeldivate tüdrukute hulka rühmitatud saada. Vaatasin Tomist eemale, köögiust, aga Anniet ja Dougiet ei paistnud kusagilt. Tom ei keeranud seni oma pilku minult ja mu süda hakkas pekslema.

„Kuhu Annie ja Dougie nii kauaks jäävad?“ küsisin paari sekundi pärast.

„Küllap seksivad köögikapi peal,“ muigas Tom. „Ükskord Danny diivanil... jah, me norime neid selle eest ikka veel.“

„Annie mainis sellest midagi.“ Ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. Tom näis nii tore ja sõbralik.

„Kaua sa siis siin juba elanud oled?“ küsis Tom. „Ja kuidas on?“

Sellised küsimused hakkasid mulle juba tõesti närvidele käima, kuid mul polnud midagi selle vastu, et Tom seda küsis. Pigem tegi mind õnnelikuks teadmine, et ta minuga rääkida viitsib, kui naeruväärne see ka ei tundunud.

„Üle kahe nädala veidi. Ma hakkan juba ära harjuma, kuigi ma ei saa ühest asjast aru.“

„Millest?“

„Kes leiutas maapähklivõi? See maitseb nagu... mitte miski, tõsiselt ka!“

Tom puhkes laginal naerma. Vaatasin teda veidike segaduses ilmega, sest ma olin seda tõsiselt mõelnud. See lihtsalt kleepus igale poole ja oli täiesti maitsetu.

„Mida?“ küsisin kulmu kortsutades.

„See on kõige... viimane asi, mida ma ootasin,“ tunnistas Tom. „Aga jah, sellepärast me seda moosiga söömegi.“

„Ma pole kunagi nii proovinud.“

„Siis tuleb seda teha.“ Tom naeratas. „Aga me peaksime vist tõesti vaatama, kuhu Dougie ja Annie jäävad.“

„Mine sa ees,“ panin ma ette. Tõusimegi püsti ja kõndisime köögini, Tom ees. Ta avas koputamata ukse ning kui ma lähemale astusin, nägin, kuidas Annie köögikapilt maha hüppas.

„Hei, mis lahti?“ küsis ta suud hõõrudes.

„Meil mitte midagi, aga Dougie kohta ei saa vist sama öelda,“ muigas Tom ning Doug näitas talle keskmist sõrme. „Danny ja Harry peaksid iga kell jõudma, seega võiksime asjad valmis sättida?“

„Ma tellisin juba pitsa ära ja õlled on siin.“

„Kas meile ei ole midagi juua?“ küsis Annie ja vaatas õllesid põlastavalt.

„Ee... võib-olla on meil keldris veini, ma lähen vaatan,“ Dougie väljus köögist. Tom võttis õlled ja me kõndisime tagasi elutuppa.

„Tegelikult ma ei tahagi juua, seega minu jaoks pole sel erilist vahet,“ ütlesin Anniele otsa vaadates ning pöörasin pilgu siis Tomile. „Pealegi, kuidas sa pärast koju sõidad?“

„Ah, üks purk ei tee mitte midagi,“ vastas Tom ükskõikselt.

Mind häiris veidi nende poiste vastutustundetu suhtumine, aga mida muud kaheksateistaastastelt oodata...

___

Fanfiction #4 ja Romance #5! See on suurepärane, suur tänu! Võib-olla tuleb täna veel üks peatükk, aga eks näis ;)